ARVUSTUS | Imeliste lugude aeg. Jelena Skulskaja leidis neljanda süžee
Kirjanikud on elus, kuni nende kirjanduspärandit viljakalt tõlgendatakse. Seda aitab teha ka Jelena Skulskaja „Neljas süžee“.
Jelena Skulskaja kardab elukutselisi kirjandusteadlasi. Enda ja kirjandust uuriva teaduse keeruliste suhete juurtest jutustas Skulskaja hiljuti miniatuuris „Sulnis legend“ (pealkiri on hiilgav oma kahemõttelisuses, sest sõna „legend“ käib korraga nii räägitud loo kui ka ühe tegelase kohta). „1967. aasta talvel Tartus filoloogiateaduskonnas tõmbas ta pileti „Pidu katku ajal“. See oli esimene eksam, esimene kohtumine professoriga, keda luges ahnelt kogu vabadust armastav maa ja Euroopa.“ Edasi räägitakse Puškini näidendi „Pidu katku ajal“ ja Tjutševi luuletuse „Cicero“ võtmevärsside paralleelist, kuigi viimane Juri Lotmanile ilmselt muljet ei avaldanud. Antud juhul ei ole aga huvitav ei Skulskaja ja Lotmani suhete ajalugu (sellest saab pikemalt lugeda romaanis „Marmorluik“) ega isegi mitte viisid, mille abil Skulskaja omandab ja dekonstrueerib kirjandusteadusliku diskursuse (selle teema kohta leiab palju materjali romaanis „Piiriarmastus“), vaid hoopis tsiteeritud kaks rida Tjutševist: „Его призвали всеблагие / Как собеседника на пир.“ („Kutsest anda vestluskaaslust / Ei jätnud jumalused ilma“ – toim.)
