Kriminaalmenetluse kuiv ja range olemus võib küll leida süüdlase ja jõuda edaspidi kohtuotsuseni, mis – harva küll – ohvritele õiglanegi tundub, kuid enamasti ei paku ka karm ja õiglane karistus vastuseid asjaosaliste kõlbelistele ja isiklikele, kindlas riikliku sunni ja kontrolli korras läbitud protsessis käsitlemata küsimustele. Nii jääb osa tekitatud kahju käsitlemata ja korvamata, endine olukord taastamata isegi neil haruldasil juhtumeil, kui see vast võimalik olekski.

Kindlasti olete kuulnud – ja loodetavasti mitte ise kogenud – (murd)varguse ohvrite kurtmist selle vastiku tunde üle, mida tekitab võõra käik väga isiklikku ruumi, aimatav puudutus isiklikel asjadel, laste fotodel... See on sageli palju suurem probleem kui kuriteo varaline ja seega mõõdetav kahju.

Mida see viimasel ajal ka meie õigusruumis koha leidnud taastav õigus tegelikult tähendab? Mida me õigupoolest taastame?