KULTUURIBIIT | Muusik Vaiko Epliku playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis laulja ja helilooja Vaiko Eplik, kes on 3. detsembril Eesti Noorsooteatris esietenduva muusikalise komöödia „Frideberta“ muusikajuht ja seadete autor.
„Frideberta“, mille nimitegelane satub koos parima sõbra Juliusega mahajäetud kolikambrisse, käsitleb muusika ja huumori kaudu hirmu ja ärevuse teemasid. „Huumor on minu arust suurepärane viis rääkida vägagi otse tõsistest asjadest, aga ka näiteks armastusest ja sõprusest,“ ütleb loo autor Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater), kes teeb „Fridebertaga“ ühtlasi oma lavastajadebüüdi.
Lavastuse laulud on kirjutanud Mari Jürjens (külalisena) ja need seab ühes trupiga lavale Vaiko Eplik (külalisena). Lavastust mängitakse kahes koosseisus. Laval on Mari Jürjens või Steffi Pähn, Andres Roosileht või Mart Müürisepp, Lee Trei või Risto Vaidla, Merlin Kivi (Theatrum) või Doris Tislar, Sander Roosimägi (külalisena) või Hardi Möller.
Oma muusikavaliku kohta ütleb Vaiko Eplik nii (kuulata saab ka siit):
Hakatuseks soovitan lavastuse „Friedeberta“ helilooja Mari Jürjensi viimast sooloplaati „Omaenese ilus ja veas“.
Lugu „Süü“ oma melanhoolse polkalikkusega sobiks ka vabalt meie lavastusse.
Kuulake kodumaist bluegrass’i ansamblit Robirohi. Nad on kindlasti üks parimaid live-bände Eestis. Kel võimalik – minge kindlasti nende kontserdile.
Oleme näiteks ansambli Eliit kogu kollektiiviga nende fännid ja ka lavastuse „Friedeberta“ muusika seaded on sellest väärt pundist inspiratsiooni saanud.
Üks läbivaid instrumente meie lavastuses on banjotar ehk kuuekeelne kitarrihäälestuses bändžo. Loodan, et väärt bändžomuusikat sigineb alatasa kohalikku kuulamisvarasse. Kunagi Genialistide ridades kitarri kangutanud Karl Laanekask ja Lonitseera laulukirjutaja Kaisa Kuslapuu on ses asjas kena raja ette teinud. Nende bändžot ja klaverit väga edukalt liitev plaat „Kolde all“ on hea kuulamine igal ajal, aga eriti hästi sobib praegusesse aastaaega, kus hea meelega koliks kogu täiega kolde alla sooja.
MF DOOM on minu poja Valteri lemmikartist. Peab tunnistama, et tal on suurepärane maitse. Doomi lugudes enamasti refrääne pole, lood on lühikesed, löövad ja meeldivalt sämplipõhised, mis mulle väga meeldib. Lugu „Rapp Snitch Knishes“ on üks refrääniga laule tema kataloogist ja sellisena väga nakkav pala, mida kuulaks kohe mitu korda järjest.
Oleme sõber Jaan Pehkiga suured Queeni austajad. Hiljuti oli meil tore ja hariv õhtu, kus Jaan tutvustas Freddie Mercury soololoomingut. Leidsime, et tema 1985. aasta album „Mr Bad Guy“ on totakale pealkirjale vaatamata super peomusa ja seega ebaõiglaselt alahinnatud!
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Hoidke silma peal sellisel noorel lauljal, multiinstrumentalistil ja laulukirjutajal nagu Anett Tamm! Tema projektid „TamTam“, „Alfa Collective“ ja „The Nonconceptual Art Club“ on andnud lootust, et üks põnev ja hakkaja kolleeg oleks justkui juurde siginenud. Peagi on oodata tema soolo-debüüti nime all „Alonette“. Siit on oodata maailmatasemel popmuusikat..
Üks meeldivamaid helisid minu jaoks on vanema muusika kuulamisega kaasnevad krabinad, sahinad ja muu taoline. Lehelt https://excavatedshellac.com/ saab nõrkemiseni kuulata ja alla laadida vanadelt šellakplaatidelt leitud pärle üle terve maailma. Jonathan Ward on mees, kes seda lehte peab. Tema koostatud ja veebilehega nime jagav kogumik on üks minu selle aasta kuulatumaid plaate. Värskendav on kuulata muusikat, mis sündis, enne kui teda hakati tööstuslikult tootma.
Kui te veel pole kursis Tiny Desk kontserdisarjaga Youtube’is, siis on tagumine aeg ennast harida. Vabas meeleolus ettekanded minimaalse võimenduse ja vähese publikuga on igati mõnus vaatamine. Lisan ka enda kolm lemmikut sellest sarjast: Anderson Paak & The Free Nationals, Tyler, The Creator ja Cypress Hill.
Olen viimasel ajal enda jaoks taasavastanud CD-plaadid. See formaat oleks justkui välja suremas, aga on siiani kõige kõrgema resolutsiooniga digi-helikandja, pika elueaga, puhta sound’iga, võrdlemisi väikese ökoloogilise jalajäljega (võrreldes näiteks vinüülplaadiga) ja odav. Muretsege endale CD-mängijaga auto või CD-pleier (jah, neid toodetakse senini) ja nautige kvaliteetset heli ja muusikat, mida Spotify ei paku.
Hiljuti Riho Sibula mälestustoa tarbeks muusikat valides oli rõõm Riho sooloplaadid jälle järjest läbi kuulata. Juhan Viidingu tekstile sündinud „Oli õitest kirendav aas“ albumilt „Jahe Sinine“ koos Sven Grünbergi külmade maastikega on üks paljudest meistriteostest, mis jälle pidevasse rotatsiooni on sattunud. Soovitan väga ka Riho värsket LP-d „Viimane“.
