KULTUUR KÕIGILE | Luuletajad Räpp ja Tevahi ühtekuuluvuskontserdist: puuetega inimesed vajavad koostunnet, mitte kaastunnet
Luuletajad Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi meenutavad heldimusega eelmise aasta ühteluuluvuskontserti, kus esireas istunud kurt poiss nuttis rõõmupisaraid. Nende mõtisklusi puuetega inimeste märkamisest kuuleb ka tänavusel kontserdil „Mina olen olemas“, mis toimub juba sel pühapäeval kell 14 Tallinna Tehnikaülikooli aulas.
Anne-Mai Tevahi ja Lauri Räpp võtavad ülemaailmsel puuetega inimeste päeval 3. detsembril toimuvast ühtekuuluvuskontserdist osa teist aastat järjest. „Teadmine, et inimesed muidu ei saa osa millestki nii ilusast nagu koorimuusika, aga saame selle võimalikuks teha – sellepärast seda teemegi. See on nii ilus eesmärk,“ põhjendab Tevahi.
Ühtekuuluvuskontserdi teeb eriliseks, et see on ligipääsetav kõikidele, sõltumata erivajadusest. Tagatud on viipekeele tõlge, kirjutus- ja kirjeldustõlge. Kavalehed on ka punktkirjas. Kontserdile pääseb hõlpsalt ratastooli või muu abivahendiga.
Räpp meenutab, et kui kontserdi idee autor Edmar Tuul talle kontserdi kontseptsiooni tutvustas, läksid tal silmad põlema, et miks pole seda juba varem tehtud. „Läbi sellise ilusa kontserdi ja ilusate mõtete teadvustada kultuuri ligipääsetavuse teemat – külmavärinad tulevad peale, see on nii võimas!“ ütleb Räpp.
Tevahi tunnistab, et enne ühtekuuluvuskontserti polnud ta liiga palju mõelnud erivajadusega inimeste võimalusele kultuurist osa saada.
Räpp nõustub, et pindmisel moel on ta sellele ikka mõelnud, aga selles maailmas on palju kihte. „Kuidas tulla selle peale, et üks koorikontsert võiks olla kurtidele arusaadavaks tehtud? Nägime eelmine aasta lavalt esireas ühte kurti poissi, kellel pisarad voolasid – ta sai aru, mis laval toimub. See oli nii ilus! Saime aru, kuhu oleme sattunud ja kui olulist asja teeme,“ meenutab Räpp.
Räppi ja Tevahit liigutas pärast eelmise aasta kontsert „Mis on inimene?“ ka, kuidas intellektipuudega laste vanemad tunnistasid, et see oli esimene kord, kui nad olid kultuurisündmusele päriselt oodatud. „Nende tänutunne oli võimas,“ ütleb Räpp.
Niisiis ligipääsetavuse tagamine ei piirdu ainult kultuuriasutusse kaldee rajamisega. Kurdid tahavad elamusi saada viipekeele tõlke ja pimedad kirjeldustõlke kaudu. Intellektipuudega inimesed vajavad lihtsasse keelde pandud kirjeldust, mis hakkab toimuma. Räpi sõnul on aga inimlik, et sellele ei osata mõelda ja just seetõttu ongi vaja teadlikkust tõstvaid algatusi nagu ühtekuuluvuskontsert.
Luuletajate sõnul kipume ühiskonnas unustama need, kellele on midagi vähem antud. Ometi pürgivad nad samasuguste eesmärkide poole nagu meiegi. Selle vahega, et unistuste täitmise teekonnal kohta tohutuid takistusi.
„Kui mina olen nägija, kas ma päriselt näen?“ küsib Tevahi.
„Kui ma kuulen, kas ma päriselt kuulen neid inimesi, kellel pole häält?“ täiendab Räpp.
„Ja need, kellele on rohkem antud, kas nemad väärtustavad seda rohkemat?“ küsib Tevahi.
Ühtekuuluvuskontsert on Räpi sõnul ilus ja valus korraga. Tekstide loomist raskendas nii tema kui ka Tevahi sõnul suur vastutus. Nad ootavad eriliselt, kuidas hakkab kõlama kammerkoori Encore dirigendi ja helilooja Karin Tuule viisistatud „Oled nii mõelnud“.
„Ootame hirmuvärinaga, mismoodi meie sõnadele viisistatud teos kõlab. See ütleb päris otse välja, kui oluline on märkamine ja kui palju me päriselt ei näe ja ei kuule,“ sõnab Tevahi.
Ometi rõhutab Räpp, et puuetega inimesed ei vaja kaastunnet. Nad vajavad Räpi sõnul koostunnet: „Peame tundma nende koos, mitte nendele kaasa. Sageli on ka nii, et kellel on midagi vähem, neil on rohkem tahtejõudu, pealehakkamist ja julgust. Seda peab toetama.“
Tevahi meenutab, kuidas sõitis koos Räpiga möödunud aasta ühtekuuluvuskontserdilt koju vaikuses, vaikides. „See on midagi, mida tunnetad läbi veel väga kaua. Mul tulevad külmavärinad peale ja klomp kurku, kui sellele mõtlen. Seda ei saa sõnadesse panna. Nüüd on see hetk, kus meil puuduvad sõnad,“ lausub Tevahi ja lisab: „See on hetk, mis paneb sind tahtma olla parem inimene.“
