ARVUSTUS | Ollakse olemas, ka väljaspool sõna*

Tartu Uue Teatri tantsulavastus Ene Mihkelsoni luulest on raskepärane, aga see ei koorma vaatajat.

Proovisin end juba aastaid tagasi Ene Mihkelsoni omailma sisse lugeda. Nägin kellegi riiulis pealkirja „Kõik redelid on tagurpidi“, mis kõnetas oma argise poeetilisusega, ja raamat tegi nii ka esikaanest edasi. Tegin toona sellest pilti ja panin kuskile kirjagi, et „hangi“, aga nagu ikka tuli kogu aeg midagi ette. Väline impulss on aga tihti palju parem motiveerija – nii andis Mihkelsoni loomingul põhinev tantsulavastus „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ viimaks ettekäände pikaleveninud tutvumine ära teha. Samas pole varasem kokkupuude Mihkelsoniga kohustuslik, et lavastus vaataja endale allutaks – anna vaid nõusolek.

Rännak toolile või epitsentrisse