Liibanon kriisis: kui enam hullemaks minna ei saa, siis kuidagi ikka saab

Kõndisin mõni nädal tagasi Beirutis kohvikusse tööd tegema. Tee peal tulid mulle vastu kerjavad lapsed. Üks lõi tervituseks patsu õlale, teine kõndis minuga mõned sammud kaasa ja osutas näpuga veepudeli poole, mis mul käes oli.

Viimasel ajal on siin tänavatel üha enam selliseid lapsi näha ning mu esimene mõte oli, et kõiki pole võimalik kogu aeg aidata. Ent siis taipasin – sellele lapsele ei anta isegi vett, kui teda sunnitakse tänaval kerjama. Andsin pudeli talle. Lapsed olid mõlemad umbes 10-aastased. Koolis nad kindlasti ei käi. Suure tõenäosusega on nad Süüria pagulased.

Kord tuntud kui Lähis-Ida Šveits^[1], elab üle 80% Liibanoni elanikkonnast täna allpool ametlikku vaesuspiiri.^[2] Aastaid kestnud poliitilise ebastabiilsuse, oskamatu juhtimise ja korruptsiooni tulemusena kasvas riigis 1990. aastal lõppenud kodusõja järgselt laenukoormus kolossaalseks. Uutest laenudest maksti tagasi vanu, kuni lõpuks sellest enam ei piisanud.