ARVUSTUS | Clyde Kull on ilmselt rahul, et nüüd on asi südamelt ära räägitud. Mis aga saab edasi?
(36)Clyde Kulli raamat näib olevat mõeldud neile, kes usuvad, et prokuratuur ja salapolitsei sulitsevad süütu kiusamiseks.
On ju nii mõnedki elulooraamatud kirjutatud eneseõigustuseks, ent tavaliselt on see eesmärk tagaplaanil, võib-olla taktikalistel kaalutlustel. Clyde Kull ei varja, et ründab oma teoses „Suursaadik on kadunud“ (SOK) kaitsepolitseid ja oma endisi ülemusi keerutamata ja otseteed, ning teeb seda teravalt. Kuna Kull on olnud Eesti vabariigi suursaadik Prantsusmaal, pole ehk liiast tõmmata paralleel ühe juhtumiga tolles riigis. Kui juut Alfred Dreyfusi süüdistati XIX sajandi lõpus riigireetmises, siis avaldas Émile Zola kaitseessee „J’accuse“ („Ma süüdistan“), millest on saanud omaette publitsistikaliik valelikkuse, eelarvamuste, kantseleiliku ja parteilise kokkumängu ning oma nahahoidmise paljastamises. Ma žanreeriksin SOK-i just selleks.
