ARVUSTUS | „Metazoa“ on lavastus täiesti tavalistest asjadest täiesti unikaalses vormis
Tallinna Linnateatri lavastuse „Metazoa“ igas stseenis on lihtsuse taga sügav mõte ja sügav tegu.
„Metazoa“ üllatab eeskätt sellega, et ta formaalselt üldse ei üllata. Ta on sama originaalne ja nii liikumise kui ka teksti poolest leidlik nagu peaaegu sama koosluse lavastatud ja mängitud „Vabalt peetavate kanade munad“ samas saalis. Lavastused on enam-vähem ühepikkused ja kõik kolm näitlejat on otsast lõpuni aktsioonis. Tähtsamaid ja kõrvalisemaid osi pole, kolmik sulab ühte. Kristiin Räägeli välja vahetanud Maris Nõlvak on samuti lavakunstikateedri 29. lennu (2016–2020) kasvandik nagu kõik teisedki. Kui ma poleks näinud filmi „Kirsitubakas“, oleksin surmkindlalt arvanud, et trupp on täpselt sama mis lavastuses „Vabalt peetavate...“, sest stiil ja sisu on sama tuttavad ning sama kordumatud.
