ARVUSTUS | Olengi loll, ja mis siis

Rainer Sarneti filmikeel ja teemakäsitlus on meisterlik, aga „Nähtamatus võitluses“ kõneldakse teemadest stereotüüpide kaudu.

Niisiis kung fu, Black Sabbath, nõukogude aeg ja õigeusk. Neid teemasid nähes ja kuuldes meenusid mulle esmajoones Magasini ja Munga tänava nurgal seisva Tartu Jumalaema Uinumise katedraalkiriku preestrid, kes käisid (või käivad seni) pärast keskpäeva Rüütli tänava Superalkost kilekotiga viina toomas. Nende teele ei tahtnud ette jääda.

Kolki nad vist ei andnud, aga sõimasid küll. Kas eesti või vene keeles, pole enam meeles. Neil oli seal kiriku kõrval mingi aedik, mille uks oli vahepeal lahti ja kus endale mulguni sakid sisse võtnud tudengid käisid teel Genialistide klubist Kivi baari hobust vaatamas. Põit kergendamas. Hetke pärast potsatati hirmu, kuse ja nutuga aiapilust tänavale. Kas saadi jala, sõnade või mõlemaga, jäi saladuseks. Jumalik värk. Neid ikka kardeti. Mina ei kartnud, sest olen ristitud. Ja veel õigeusku.