„Eesti rahva väljasuremine oli kontrolli all.“ Möödub 45 aastat viimasest suurest venestuskampaaniast

Kas eestlastest oleks Nõukogude impeeriumi edasi kestes tehtud lõpuks venelased?

Ajalugu kujunes selliseks, et tänavu täitus kaks ümmargust arvu, mis on seotud eelviimase Eestimaa Kommunistliku Partei 1. sekretäri Karl Vainoga: 45 aastat tagasi sai ta ametisse ja 35 aastat tagasi sai ta ametist vabaks. Muidugi on ta saatus tähelepanuväärne, sest Eesti ajaloo seisukohalt oleks parteifunktsionäär Vaino piltlikult öeldes justkui ilmunud eikusagilt, et siis hiljem uuesti kaduda eikusagile. Sellegi poolest Eesti ajalukku see siberlane läks – eelkõige Moskva soovide ja suuniste kuuleka täitja ning venestamise käilakujuna.

Juba 1971. aasta NLKP 24. kongressil teatas Leonid Brežnev, et tekkinud on uus inimühendus – nõukogude rahvas. Loomulikult pidi nõukogude rahvas rääkima vene keeles, mida peeti teistest NSV Liidu rahvaste keeltest olulisemaks. Vaino ja tema kaaskondlaste jaoks kujunes käsulauaks 1978. aasta 13. oktoobril NSV Liidu ministrite nõukogu salaja vastu võetud määrus „Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides“. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee kiitis selle heaks 1978. aasta 19. detsembril. Otsuses „Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest“ on kirjas, et vene keele kui „sõpruse ja vendluse keele“ vastu tuleb eestlaste hulgas armastust kasvatada, kasvatada selle õppimise vastu huvi ja aidata eelkõige noortel omandada vene keel sõnas ja kirjas. Vene keelt hakati propageerima kui eestlaste tulevast teist emakeelt.