Pianist Matti Reimann tähistab oma 80. juubelit kontserdiga. „Üks asi on anne, aga teine, milleks sa oma andekust kasutad“

„Mulle meeldivad ilusad saalid, kus on ka arhitektuurilist ilu. Nii lähed kontserdile ja teed sellest sündmuse, kus on koos muusika, esitus ja koha atmosfäär,“ ütleb homme oma 80. sünnipäeva puhul kontserdi andev pianist Matti Reimann.

Pianist ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia emeriitprofessor Matti Reimann tuleb just EMTA-st harjutamast, kui kohtume tema hubases raamatuid, noote ja kunsti täis kodus. Reedel, 8. detsembril on tal soolokontsert Kadrioru lossis, mille ta annab oma 80. sünnipäeva puhul.

Kuidas kontserdikava edeneb? „Mängisin just oma õpilastele ette,“ räägib Reimann. „See on ju teada asi, et nii läheb mäng edasi.“ Reimann on alati olnud oma õpilastele armastatud mentor ja juhendaja. Klaver tema töötoas on vanemaaegne tundliku kõlaga „Kaim“. „See on Tuglaste klaver, nende kodust,“ ütleb Reimann selgituseks. Pill toodi omal ajal Matti Reimanni ja tema viiuldajast venna Tõnu Reimanni isa helilooja Villem Reimanni korterisse Tuglaste Nõmme kodust ajal, mil Tuglased elasid pidevas küüditamise hirmus.

Häälestus peab pidama

Pillil on kaunis kõla ja ta on hästi hääles. „See klaver on Saksamaalt, käsitööklaver,“ selgitab Reimann. „Tal on peal ikka veel Kurmeti häälestus.“ Artur Kurmet oli Eesti väljapaistev klaverimeister, kelle võimekusest siiani legende räägitakse. „Kurmeti häälestus peab,“ ütleb Reimann. „Kurmet õpetas ka, et häälestaja võib oma võtmega keerata kumbagi suunda ainult üks kord, muidu enam häälestusest õiget asja ei saa.“

Laual on suur saksakeelne raamat, Richard Straussi „Instrumentationslehre von Hector Berlioz“. Reimann loeb seda aegamisi. „On asju, mida ei saa kiirustades teha.“ Samuti on tal käsil Shakespeare’i näidendid, millesse ta on samuti süvenenud pikema aja vältel, kommentaare kõrvale lugedes. Räägime Matti Reimanni kontserdi kavast. Seal on isa looming, Villem Reimanni „Peegeldused“. Matti Reimann räägib: „See on isa viimase aja töö, kirjutatud dodekafoonilises stiilis. Kui isa 1930ndate aastate lõpus Ungarist Kodaly juurest õppimast tuli, oli ta tippvormis. Aga siin ootasid ees juba suured muutused, repressiooniajad.“

„Elu jooksul oli tal stiilimuutusi päris palju, tema suured teosed „Dramaatiline süit“, sümfonietid, viiulikontsert on ikka väga head teosed,“ lisab Reimann. Ütlen vahele, et 1950–1980ndatel loodi palju head muusikat ja tegutses hulk väärt heliloojaid, kelle loomingut nüüd teenimatult harva esitatakse. Matti Reimann kommenteerib: „Seda olen elu jooksul juba mitu korda näinud, et kui tuleb uus laine, siis vana jääb kõrvale. Tuleb jälle uus, ununeb see, mis veel hiljaaegu esiliinil oli. Aga see tuleb kõik omal ajal tagasi.“ Ta lisab: „Mind huvitab, mis jääb järele sellest elektroonilisest muusikast, mida nüüdisajal nii palju kirjutatakse. Stockhausen alustas seda hästi, aga praegu tundub, et pigem masin juhib inimest.“

Bachi viimane teos

Matti Reimanni kontserdikava süda on 8. kontrapunkt Bachi „Fuugakunstist“. Ka see on teos, millega Matti Reimann on aastaid töötanud. Oma eelmisel aastal antud kontserdil mängis ta „Fuugakunstist“ kaht esimest osa. Noodil, millega ta töötab, on Angela Hewitti autogramm. See kuulus pianist on suurepärane Bachi mängija, kes alles hiljuti esitas „Fuugakunsti“ ka meil Eestis Estonia kontserdisaalis. Matti Reimann räägib: „„Fuugakunst“ on Bachi viimane teos, mis jäigi pooleli. On arvatud, et seal ta elu lõppeski. Kui vaadata originaalkäsikirja viimast lehekülge, siis seal on näha, kuidas käekiri läheb järjest jõuetumaks, hääled vähenevad. Lõpuks jääb ainult üks hääl ja siis üks katkenud noot... Töötan sellega aeglaselt nüüd juba kaks aastat, ei ole ette võtnud seda kõike korraga kätte saada. Isegi maailma parim Bachi-mängija sir Andras Schiff tuleb selle teosega publiku ette alles nüüd, oma järgmise aasta alguse kontsertidel.“

Kava kolmas teos on Beethoveni 15. sonaat D-duur op. 28, mida kutsutakse ka „Pastoraalseks“ sonaadiks. Matti Reimann ütleb, et selle loo puhul inspireeris teda Shakespeare’i „Suveöö unenägu“. „Mulle pakkus seal huvi see mitmeplaanilisus. Minnakse loodusesse, tagasi looduse juurde, teater looduses – ükski asi pole enam see, millena ta algul näib. Midagi sellest on ka selles sonaadis. Ja nimi „Pastoraalne“ isegi sobib siia, kuigi, nagu teada, pole need ju Beethoveni pandud. Mitte nagu „Kuupaistesonaadil“, mis ei lasegi seda lugu juba enam teise pilguga näha.“

Andekus on keeruline asi

Räägime pisut ka interpretatsioonikunstist. Matti Reimann meenutab siinkohal oma kohtumisi Heimar Ilvesega, geniaalselt andeka heliloojaga, ja möönab, et andekus on keeruline asi. „Olen hakanud aru saama, et üks asi on anne, aga teine, milleks sa oma andekust kasutad.“ Interpretatsiooni kohta ütleb Reimann, et tuleb püüelda selle poole, et välja selgitada, mida helilooja on oma teoses tahtnud. „Auftakt, hingamine on oluline. Ei saa torgata kätt klaviatuuri ilma hingamata. Ja fraasikujunduse reeglid – lauljad ju teavad neid. Pianistid, kuulake häid lauljaid, sealt on palju õppida!“

Puudutame ka saalide teemat. Matti Reimann kiidab Eesti muusika- ja teatriakadeemia suurt saali ja ütleb, et seal on kõik õnnestunud: miljöö, atmosfäär ja eelkõige akustika. Oma kontserdiks valis ta aga Kadrioru lossi. Miks? „Mulle meeldivad ilusad saalid, kus on ka arhitektuurilist ilu. Nii lähed kontserdile ja teed sellest endale tervikliku sündmuse, kus on koos muusika, esitus ja koha atmosfäär.“