KULTUURIBIIT | Muusik Vambola Kriguli playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis Vambola Krigul, kes on hiljuti Ekspeditsiooni teatris lavale jõudnud Ene-Liis Semperi autorilavastuse „Nüüd võib sellest rääkida“ muusikaline juht.
Detsembri alguses esietendus teatris Ekspeditsioon (Sakala 3 teatrimajas) Ene-Liis Semperi lavastus „Nüüd võib sellest rääkida“. Semperi uus lavateos otsib võimalusi ühendamaks tugevaid visuaalseid kontraste Vambola Kriguli elava löökpillimuusikaga. Lavastus põhineb Ameerika kirjaniku Kurt Vonneguti kohati suisa kultuslikuks peetud romaanil „Tšempionide eine“. Laval Marika Vaarik, Jörgen Liik, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest ja Vambola Krigul.
Vambola Krigul on õppinud Nõmme muusikakoolis flöödi-, löökpilli- ning klarneti- ja saksofonierialal ning lõpetanud löökpilli erialal Tallinna Muusikakeskkooli (1999) ja Eesti Muusikaakadeemia magistriõppe (2006). 2000. aastast töötab ta ERSOs. Krigul on aktiivselt tegev ka solisti ja kammermuusikuna, ta on nüüdismuusikaansambli U: löökpillimängija ja on kuulunud ka NYYD Ensemble’i koosseisu. 2000. aastal asutas ta löökpilliansambli PaukenfEst.
Vambola Krigul ütleb oma muusikavaliku kohta nii: „CV järgi olen saanud küll klassikalise akadeemilise muusikahariduse, kuid lapsepõlvekodust olen saanud kaasa õpetuse, et mitte ükski muusikažanr pole teisest ülem ega õigem. Seetõttu olen asjade soodsa kulgemise tõttu kujunenud muusikaliseks omnivooriks – minu menüüs on võrdse kaaluga esindatud nii 70ndate progerokk, renessansiaegne polüfoonia, nullindate djent, prantsuse spektralistid ja 80ndate pop. Sellest tulenevalt sai ka see playlist mõnevõrra kirju. Väga keeruline on tuua välja üksikuid lugusid – kipun üldiselt olema albumi-usku.“
Genesis – Trick of the Tail
Selle albumi esmakordsest kuulmisest varateismelisena ning hiljem sadu kordi (liialdamata) kuulamisega algas minu teadlikum süvenemine muusikasse. See oli siis, mil komponeeriti korraga terveid albumeid ning lauludel olid tekstid mitte lihtsalt sõnad. Uskumatu, et kord oli aeg kui säärane muusika oli mainstream... Küllap ma võtaks selle plaadi kaasa üksikule saarele.
Louis Andriessen – De Staat Hooaeg 1997/1998
Mina olin õrnas eas. NYYD Ensemble ja Olari Eltsi kontserdisari „City life“ mõjus noorele inimesele nagu Ilmutus. Umbne Rotermanni Soolaladu, terve kontserdi püsti seisnud publik ja dealerid lavalt jagamas väga täpseid doose. Sattusin sõltuvusse.
Graindelavoix – Tenebrae
Klassikalise muusika interpretatsioonis esineb paraku liigagi sageli dogmasid, tabusid, „punaseid jooni“ ning kivikõvasid arusaamu õigest ja valest. See Belgia bänd on sellel plaadil võtnud Carlo Gesualdo loomingu, läinud sellega „ohtlikule väljale“ ja teinud selle üliveenvalt enda omaks. Kindlasti mitte kõige lihtsamini puretav materjal sisseelamiseks renessansiaja muusikasse aga vaatamata sellele äärmiselt nauditav kuulamine.
Erki Pärnoja - Efterglow
Erki muusika ei poe mitte ainult hinge vaid mõjub füüsiliselt. Sageli võtab ta vaid ühe – mõnikord äärmiselt lihtsa – kujundi ja teeb sellega kõik õigesti. Tema oskus pinget kruvida on fenomenaalne - kirjutab ja orkestreerib kulminatsioone nagu Maurice Ravel. Või Tõnu Kõrvits.
David Lang – So-called laws of nature
Võrreldes muude instrumentidega on klassikaline/akadeemiline/vms löökpillimuusika küllalt noor žanr ning elab parasjagu läbi tormilist puberteeti. Teisemelisena katsetatakse paljutki ja suurem osa nendest katsetustest jääb (ilmselt õigustatult) kuulsusetuna ajalukku vedelema. Ja siis kerkib aegajalt esile lugusid, mis oma kvaliteedilt on absoluutselt teisel korrusel.
Peter Gabriel – Scratch my back
Gabriel on popmuusika vaieldamatu ikoon ja fantastiline laulukirjutaja. Kuid sellele plaadile on ta salvestanud vaid teiste autorite kaverid – originaalist sageli tundamtuseni muudetud. Pigem öine kuulamine. Rongis.
Animals as Leaders – Parrhesia
Oma kohati koreda koore all peitub äärmiselt mitmekesine muusika. Tehniline, puhas, virtuoosne - kihiline ja konkreetne nagu sibul.
Tristan Murail – Winter Fragments
Mul on olnud elus õnne – olen saanud juba üle 20 aasta teha bändi nimega Ansambel U: . Töö ja lõbu nende inimestega on õpetanud mulle muusikat selle kõige laiemas tähenduses. Muusikat, kus ükski pingutus pole liiga suur. Ning intervalle, mis ükski pole liiga väike. Unustage pooltoonid – see on ikka väga suur samm.
Steve Reich – Proverb
Tahan või ei - ma ei saa kuidagi mööda minna Steve Reich’i muusikast. Olen tema muusikat aastate jooksul palju kuulanud ja ka väga palju ise esitanud. Selles selges ning rangelt struktureeritud muusikas on minu jaoks midagi väga paeluvat – mingisugune vääramatu drive, mis tõmbab mõnusalt endasse. See konkreetne teos ühendaks endas justkui kaks minu jaoks olulist maailma – varasema ning hiljutisema muusika.
Gentle Giant – Free Hand
Peale fantastiliste kompositsioonide võlub mind selle bändi puhul asjaolu, et kogu see pillide orkester (ca 40 erinevat instrumenti) mis plaadil kõlab, mängitakse ära vaid viie multiinstrumentalistist mängija poolt. Ärgem unustagem, et käimas olid siiski 70ndad ja kõik tuli ’päriselt’ ja ’ausalt’ salvestada. Rääkimata samaaegselt pillimänguga kõlavast 5-häälsest vokaalist...
