Iseseisev mäng ja riskide juhtimine. Tänapäeva lapsed vajavad kolahoove

Istumise õpetamise asemel tuleb lastele luua võimalusi iseseisvaks riskimänguks.

Laps 1: „Mis mõttes kõike võib teha? Aga mis siis, kui ma panen siin kõik põlema?“

Laps 2: „Ja mina jälle annan kellelegi lõuga…“

Laps 1: „Selline reegel võiks ikka olla, et mitte midagi ei tohi teha!“

Täiskasvanu: „Aga see reegel ju ongi! See hakkab kehtima siis, kui pole turvaline või pole tore.“

Laps 2: „Aga kuidas ma aru saan, mis on turvaline ja mis on kõigi jaoks tore…?“

See vestlus toimub Tartu kolahoovis, mille on ellu kutsunud MTÜ Lapsed Õue. Kohal on kolm last. Käib arutelu, et rahvast võiks rohkem olla, saaks jaguneda ja kindluse vallutamist mängida. Arutletakse ka vahendite üle, mida kasutada. Valik langeb mõõkadele. Suvalisel hetkel algab spontaanne ehitustegevus. Tuuakse naelad ja haamrid. Üks kindluse sein ehitatakse kõrgemaks, uks tõstetakse teise kohta, kindluse seest koristatakse veel sinna jäänud lumi ja ühte otsa rajatakse vangikong.