KOLUMN | Liisa Pakosta: ka varjumiskohad tuleb teha sellised, et on ratastoolis ligipääsetavad

Ligipääsetavuse vajaduse unustamine on ebainimlik.

Tänavused jõulud saame olla oma peredega koos, aga meie piirkonnas on julgeolekuohud üle pikkade aegade tõsiseimad. Ma ei taha rikkuda teie pühapäevahommikust pannkoogilõhnalist päikeselaiku kodusel köögilaual. Kutsun vaid üles koos mõtlema, et võib olla ka teistmoodi. Nii, nagu oleme näinud inimeste hetki, päevi, kuid Ukrainas. Mis tunne oleks teil siis, kui olete pidanud kolmandal advendil või lausa jõululaupäeva õhtul minema perega varjendisse, sest elajalikult kuri vaenlane pommitab või ründab droonidega teie kodukanti.

Kahjuks näeme Ukraina sõjast, et Venemaa just nii lakkamatult ründabki. Ukrainas ringi käies näeme järjest puruks lastud elumaju, juba lapitud kortermaju või ka juba varemetest puhastatud krunte, kuhu on hukkunutele jõutud panna ajutine puurist või juba ka mälestuskivi. Elusid päästavad keldrid või muud varjendid.