Parempoolne Martin Kork näitlejate palkadest: miks on neile maksta õiglasem kui hobusega kündmise eest?

Kas minust on kasu? Kui palju minu tööd tegelikult vaja on? Kas ma oleksin pidanud õppima midagi, mida hinnatakse rohkem? Kas näitlejaid on liiga palju? Kas teatreid on liiga palju? Kas ma raiskan raha?

Ükski kassapidaja enda või oma poe kohta midagi sellist küsima ei pea. Poed on osa turust, neis ostlemine on vabatahtlik. Asjaolu, et kassapidaja raha saab, tähendab et temast on kasu, teda on vaja, sest vastasel juhul kliendid tema tööd kinni ei maksaks.

Aga näitlejal pole aimugi. Teatris käimine on küll vabatahtlik, aga selle ülalpidamine mitte. Näitleja saab rahvalt vabatahtlikult vaid kolmandiku oma sissetulekust, ülejäänu nõutakse sisse maksude näol. See paneb näitlejad haruldasele positsioonile: neil on võimalus küsida raha selle eest, mida nemad tahavad teha, mitte selle eest, mida teised neilt tahaksid. Ja seda ettevõtetes, mis ilma sundi rakendamata oleksid alati kahjumis.