TÄISMAHUS | Kinoteater teeb ERRi juhtladviku otsused maatasa. Loe, millest räägiti eetrikeelu saanud saates

Avaldame täismahus ja teksti kujul „Kinoteatri õhtuse vööndi“ viimase saate, mida ETV peatoimetaja Urmas Oru keeldus täna õhtul eetrisse lubamast, väites, et selle sisu on telekanali jaoks sobimatu.

Tõnis loeb ajakirjanduseetika koodeksist:

„Demokraatliku ühiskonna toimimise eeltingimus on kommunikatsioonivabadus. Vaba ajakirjandus on selle tingimuse saavutamise vahend ja eeldus.“

Henrik jätkab oma laua tagant:

Vaatame täna, kas see vabadus päriselt kehtib, ja proovime rääkida natuke ERRist. Ikkagi meie kõigi poolt ülal peetav avalik organisatsioon, mille vooruste ja puuduste üle võiks ju avalikult arutleda.

Vaatab, kas keegi tuleb ja võtab eetrist maha.

Või?

Kui tohib, siis kõigepealt ma tahaks küsida seda, et miks ei või Henrik Ehte oma saates mainida Raadio 2 õhtuse vööndi toetuseks korraldatud meeleavaldust? Miks peaks ta sellepärast lahti laskma?

Või teine küsimus: miks ei või näiteks Vikerraadio ajakirjanik rääkida kriitiliselt ETV telesaadetest? Arvestades kui vähe meil on kultuuriajakirjanikke ja kui paljud neist on ERRi palgal, siis kas see pole natuke jabur? Et siis on nagu mainekahju. Aga samal ajal positiivselt rääkida võib – see on ristturundus. Kuidas me siia jõudsime?

Iga organisatsioon, mis on nii tundlik oma maine suhtes, on eos nõrk organisatsioon. Kui aga niimoodi toimib ajakirjandusorganisatsioon, siis on midagi ikka päris valesti. Kui igasugust ajakirjanduslikku kriitikat organisatsiooni aadressil võib tõlgendada tema maine kahjustamisena, siis kas me ei liigu siin tagasi mingisse eelmisse ajastusse?

Mis on muide täpselt see, mida Brigitta Davidjants toob välja oma viimases Sirbi artiklis. Et vahendid, mida ERR on kasutanud Raadio 2 skandaali kajastamisel, on sarnased nõukaaja omadele. Oma positiivse programmi tampimine teiste seisukohtade esitamise arvelt, erinevate, vahel vastukäivate põhjenduste toomine, miks seda kõike vaja on, ning jõupositsioonilt reageerimine vastaspoole seisukohtadele. – Ma lihtsalt võtan selle kokku, kuna ma ei usu, et ERRi juhatusest keegi Sirpi loeb.

Hea näide kõigest sellest, kuidas ERRi palgal olev sotsioloog viitab üleolevalt, et ega need õhtuse vööndi raadiosaated tegelikult päris saate mõõtu välja ei annagi, on rohkem nagu pleilistid. Kahtlemata, kui seesama sotsioloog saata Norrasse ja panna arvustama seal välja mõeldud slow TV-kontseptsiooni, siis leiaks ta, et ega see päris televisiooni mõõtu välja ei anna, kui lihtsalt pannakse rongile kaamera külge ja inimesed saavad vaadata teekonda Bergenist Oslosse. Mis siis, et inimesed vaatavad ja leiavad, et tegu on tõeliselt geniaalse mõttega. Märksa huvitavam olnuks kuulata Marju Himma sisulist arvustust muusikale, mida õhtuses vööndis mängitakse. Sest tegelt tundub, et selles nagu on asja iva, mitte formaadis?

Vist kõige jaburam moment nende Raadio 2 vaidluste juures on olnud see, kuidas ligi 60ne juhatuse liige põhjendab vajadust õhtune vöönd senisel kujul sulgeda, kuna see ei kõneta noori kuulajaid. Selle muutmiseks on tal taskust võtta ligi 40ne peatoimetaja. Kes kahtlemata on tervelt 20 aastat lähemal sellele, et aru saada, mida praegune 20aastane inimene võiks tahta raadiost kuulata, aga siiski? Muidugi, uuendusi ja värskendust ongi vaja. Absoluutselt, ja mitte ainult Raadio kahes. Aga kui te päriselt tahate noori kõnetada, siis äkki võtnuks sealt samast politseipargist Eik, Nublu või mõni muu päriselt noor inimene ja küsinud temalt. Ja võtnud ta ka seda uut värsket programmi juhtima.

Aga siin jõuamegi tagasi nende vastukäivate põhjenduste juurde, millele Sirbis viidatakse. Kui Tiina Kaalep on väitnud, et eesmärk on leida üles nooremad kuulajad, muuhulgas 14–24aastased, siis Margus Kamlat on jälle öelnud, et tegijad püüavad rohkem jõuda 25–45aastaste kuulajateni. Ega ongi raske aru saada, kes need noored ju täpselt on, kui ise nendega kokku ei puutu. Selleks ajaks kui teatud vanusesse jõuad, on nad juba kõik siuke tabamatu mass.

2017. aastal, kui viimati päriselt toimusid ERRi juhi valimised, oleks ERRis pidanud toimuma põlvkonnavahetus. Lõpuks ometi. Nii nagu see suuremates teatrites on olnud, nagu see ka mujal ühiskonnas on olnud. Aga see on nüüd see „kui ajalugu läinuks teisiti“ rubriik. Sest juhikonkursi võitis küll Allar Tankler, kes tõenäoliselt oleks olnud ka hea kandidaat viima ERRi edasi uude ja järjest digikesksema televisiooni ajajärku. Aga nii nagu me ei saa kunagi teada, missugune oleks maailm, kui Al Gore oleks võitnud 2000. aasta USA valimised, sai ka ERRi juhiks valimistel hoopis kolmanda koha saanud Eesti oma George W. Bush ehk Erik Roose. Kelle tagasivalimised kaks aastat tagasi toimusid niimoodi, et konkurss kuulutati välja alles pärast seda, kui Urmas Vaino oli sotsiaalmeedias selle kohta küsinud. Et kas konkurss ikka toimub. Ka kahtlemata oma lepingut rikkudes ja ERRile selle küsimusega suurt mainekahju põhjustades. Ja nagu muudest ajaloolistest paralleelidest vähe oleks, siis Roose valiti sellel kiirkorras kokku klopsitud konkursil tagasi muidugi – ühehäälselt.

Aga vaatame korra, kes need valisid? ERRi nõukogu, mis on asutuse kõrgeim juhtimisorgan, koosneb kuuest poliitikust ja neljast meediaeksperdist. Kuna viimati juhtus, et need „eksperdid“ valiti EKREIKE võimu ajal ja viieks aastaks, siis tegelikult jagati ka need eksperdikohad lihtsalt kolme võimuerakonna vahel laiali.

Ehk siis meediaekspertidena esitati EKRE mees Peeter Espak, kelle põhivaldkond on Lähis-Ida religioon ja mütoloogia. Keskerakonna mees Viktor Trasberg, kelle mõtete või vaadete kohta isegi kümme aastat ERRis töötanud inimesed tänini mitte midagi ei tea. Ja Isamaa poolt esitatud Priit Hõbemägi, kellel ainsana oli meediapädevus, aga kes lahkus aasta hiljem nõukogust, et Postimeest juhtima minna.

Tänaseks on kümneliikmelises nõukogus meediataustaga inimesi tervelt kaks: Sulev Valner ja Rein Veidemann, kes ajakirjandust tegid viimati… no ütleme nii, et tänapäevase digitaalse meedia arengusuundade alane teadmine on nõukogus esindatud umbes samavõrd kui teadmised Mesopotaamiast.

ERRi nõukogu otsustab ka näiteks selliste oluliste küsimuste üle, kas Remy Martini uusaastakontsert on varjatud reklaam või mitte. Huvitav on seda koosolekut ette kujutada.

TÕNIS: Kas see nimi – Remy Martini uusaastakontsert – võiks kuidagi mõjuda alkoholireklaami moodi?

KAIT: Ei. Ei usu.

TÕNIS: Aga see pilt, see plakat, kus on üks ühele näidatud sedasama kentauri, kes on pudeli peal. Kas see võiks olla varjatud alkoholireklaam?

KAIT: Ei, ma ei usu. Kes see ikka selle seose teeb?

ERRi nõukogu koosseis on tulevikku vaatav – seal ei ole ühtegi naist ja ainuke alla 40-aastane inimene on endine Keskerakonna peasekretär Andre Hanimägi. Kes on ühtlasi Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu liige, nii et tema kompetents ulatub meditsiinist meediani. Pole mingit loogilist seletust, miks see nõukogu peaks olema nii poliitikutekeskne ja nii vähe meedia- või üldse pädevuskeskne. ERR on alati poliitikutest sõltunud. Aga nii suurt poliitikute mõju kui praegu pole sellel organisatsioonil olnud Karl Vaino valitsemisest peale, mitte kunagi.

Ja eks ikka helgesse tulevikku vaadates valis see nõukogu ERRi juhiks ühehäälselt tagasi Erik Roose. Tippjuhi, nagu ta ise on enda kohta Vikipeedias iseloomustavalt kirjutanud.

Roose on tänaseks omakorda kokku pannud tugevalt visioonikeskse ja tulevikku vaatava juhatuse, kus ainus alla 50aastane inimene on Toomas Luhats. Kui keegi teab, mis on ERRi tulevikunägemus – televisioon ja raadio, mida võiksid noored vaadata ja kuulata ja teha, siis üheski Roose väljaütlemises või hoiakus see ei väljendu. Peale selle, et hirmsasti tahaks uut maja. Nagu me teatrimaailmast hästi teame: selle aja peale kui uuest majast räägitakse, jookseb vana maja tavaliselt ideedest tühjaks. Betoon ei ole visioon.

Ja nii olemegi näiteks ETVga paigas, kus – nagu ütleb üks ERRi insaider – suurem osa programmist on sama huvitav kui seebi kuivamise jälgimine. Kõik on ennustatav, kõik on turvaline, kõik on korraga olnud ja uuesti kohe algamas.

Kus on julged ideed, kus on noored teletegijad? Kus on päriselt soov järgmist põlvkonda kõnetada? Mis oli viimane noortesaade, mis ETVs tehti? Kas tõesti „Esto TV“ 2000ndate alguses? Ja „Nova“ ja „Rakett 69“ ei lähe siin arvesse. Need on saated, kus kasvatatakse tublisid lapsi. Meil oleks vaja päriselt alternatiivseid noortesaateid ja uusi inimesi saateid juhtima, muu hulgas ka kliimaaktiviste ja fluiidse enesemääratlusega noori, keda praegune ERRi juhtkond kardab ilmselt veel rohkem kui eetrivaikust. See on probleem, kui ETV kõige julgem idee on see, et paneme Tõnis Niinemetsa, Kait Kalli või Henrik Kalmeti mõnda saadet juhtima. Meie ei ole avangard. Mitte kuskilt otsast. Ja me oleme ka kõik üle 35.

Pilk Tõnisele ja Kaidule, 35+ meestele.

Kunagi kui Ivar Vigla ja Vahur Kersna alustasid oma läbimurdeliste saadetega, siis nad olid napilt 20 aastat vanad. Selle asemel et meil oleks täna uued Ivar Vigla ja Vahur Kersna, kes oma radikaalsete ideedega peale lendaks, on meil needsamad Ivar Vigla ja Vahur Kersna edasi. Ja tore, et on. Aga kus on järgmised? Kui „Esto TV“ alustas, olid selle tegijad samuti oma 20ndate alguses. Sama võib öelda paljude R2 õhtuse vööndi saatejuhtide kohta. Aga kus on need praegused 20ndate alguses tele- ja raadiotegijad, kellele ERR mingitki sõnaõigust või vastutust annaks, keda ta usaldaks, kelle geniaalsete uute saateideede nimel ta oleks nõus mingi aja ka kehvemaid reitinguid kannatama, et lasta noortel peale kasvada ja areneda?

Aga sellega on üks suur probleem. Tundub, et ERRil ei ole ammu juba olemaski sellist mõistet nagu geniaalne või isegi lihtsalt – hea saade. Tähenduses, et näiteks „Plekktrumm on hea saade“. Et seal räägitakse sisukatest asjadest intelligentsel ja empaatilisel moel, avatakse ühiskonna sügavamaid tahke ja hoovuseid. Et meil ei ole väga palju teisi saateid, mis seda teeks või isegi suudaks. Hea saade – selline mõiste. Mille puhul ei ole vahet, kas seda vaatab 60 000 inimest või 6000 inimest. Sest need, kes vaatavad, saavad sealt midagi püsivamat kaasa. 6000 vaatajat. See on telemajas kujunenud nagu mingiks käibenaljaks, et „sama vähe vaatajaid kui Plekktrummil“. Aga 6000 inimest. See on kultuurivaldkonnas tohutu suur number. Vähe on neid teatrilavastusi, mida vaatab 6000 inimest. Rääkimata raamatutest, mida loeks 6000 inimest. Sellist asja peaaegu ei olegi. „Plekktrumm“ teeb seda iga nädal, see on väga hea tulemus. Arvestades, et tegu on süvakultuurisaatega. Millal see juhtus, et vaatajanumber hakkas määrama seda, kas saade on õnnestunud või mitte? Kas ERRis päriselt üldse arutatakse seda, mis saade on õnnestunud ja mis mitte? Mis saade on hea ja mis on järjekordne telemäng, kus küsitakse debiilseid küsimusi kirkavärvilise kujunduse sees? Oleks ainult rohkem selliseid saateid, mida vaatab 6000 inimest, aga millel on mingigi sügavam mõju selle auditooriumile. Oleks ainult rohkem saateid võrokestele, alternatiivsetele noortele, teistele marginaliseeritud ühiskonnagruppidele, kellel on vähe häält ja esindatust. Oota, kui ma õigesti mäletan, siis – see oli vist isegi ERRi üks põhilisi ülesandeid?

Kes selle ülesande täitmist jälgima peaks? Äkki ERRi ühiskondlik nõukoda, sest siukse asja leiab ka ERRi kodulehelt. Tuli meile üllatusena, tuli ka kõigile ERRi töötajatele üllatusena, kellelt seda küsisime. ERRi ühiskondlik nõukoda on grupp inimesi, kes peaks nõustama juhatust programmiga seotud küsimustes. Ja ühtlasi – oma koosseisuga peaks ta esindama ühiskonna eri osasid. Vaatasime üle, seal on 12 inimest, kellest üks on – alla 50 aasta vana. Täpsemalt 44. Taas – fantastiline esindatus. Tulevikku vaatav.

Mis puudutab Eesti kultuuri hoidmist ja arendamist, siis selle koha pealt oli ERRil üldse aasta, mida mäletada. Aga mis kahtlemata peegeldab hästi praeguse juhatuse väärtusi. Raadio 2 õhtuse vööndi muutmine ilma tegijate või kuulajaskonnaga läbi arutamata, suvel katse „Plekktrummi“ formaati seksikamaks muuta ja veel enne seda – „Ööülikool“ lahkus Vikerraadiost mingi mõttetu juriidilise vaidluse tõttu. „Ööülikool“? See on ju täpselt nagu Raadio 2 puhul tema õhtune vöönd, ERRi üks nurgakividest. Üks tõeliselt originaalne formaat, millesuguseid juhtub üldse harva ja mis on üles kasvatanud varsti mitu põlvkonda uudishimulikke ja isemõtlevaid inimesi. Missugune täie mõistuse juures olev juht laseb Jaan Tootsenil ERRist ära minna? Kui oleks aasta halvimate juhtimisotsuste küsitlus – või telemäng – siis see oleks päris hea variant.

Sorri, aga see on üks suuremaid probleeme ERRi juures, mida rohkem kui üks inimene välja toob, kellega oleme rääkinud – see on organisatsioon, mis krooniliselt ei oska häid inimesi väärtustada. Ja ma mõtlen neid inimesi, kes päriselt kogu sisulise töö ära teevad: peatoimetajad, toimetajad, saatejuhid. No põhimõtteliselt kõik need inimesed, kes on juhatusest allpool.

Lasta Jaan Tootsen ära? Kallis tippjuht, sel hetkel, kui selline võimalus isegi tekib, on sinu ülesanne öelda: Jaan, kuula nüüd mind, me teeme täpselt nii, nagu sina tahad, ja kui vaja, ma tõstan su palga neljakordseks, kasvõi enda persepalga arvelt, sest selleks tegelikult ERR ongi – et luua originaalseid ja kestva väärtusega saateid, häid saateid, mis kannaksid edasi eesti kultuuri. Ja et hoida ja väärtustada neid inimesi, kes seda suudavad.

Arvestades sellist juhtimist, siis pole ime, et aastaga on ERRil õnnestunud korraga panna petitsioone kirjutama nii meie süvakultuuri kui alternatiivse kultuuri eestvedajad. „Ööülikool“ kolis, õhtuse vööndi tulevik on segane, „Plekktrumm“ lükati millegipärast sügavamale öösse ja selle ette loodi mingi selline soust, pärast mida tundub isegi juutuuberite kasutamine erakanalites päris lahe idee.

Ja ma ei hakka isegi rääkima onuheinolikust suhtluskultuurist, mis selle põlvkonnaga kaasas käib, või üldse 90ndatest pärit juhtimisstiilist. Selleks on ERRi personalijuht, kes loodetavasti mõned sellelaadsetest kaebustest ka päriselt majas teemaks võtab – või pärast memuaarid avaldab. 90ndad on tagasi – nagu Siim Nestor mõrult märgib. Ainult et ERRist pole nad kunagi ära läinudki.