Valdo Randpere: opositsiooni majandusgurud ei taha nüüd enda kokku keeratud käkki ära tunda

Ajad on rasked majanduses, ajad on paraku veel raskemad loogika valdkonnas.

Valitsus on viimased pool aastat kogu aeg peksa saanud plaanitavate maksutõusude eest. Peksjateks on eelkõige olnud opositsiooni majandusgurud, kes enda poolt kokku keeratud käkki nüüd ära ei taha tunda.

Meelest on neil läinud jutud „tagastamatutest laenudest“ kui kõigi võimalike toetuste tõstmine ja pensionisüsteemi lammutamine.

Valitsuse kriitikud on eelkõige rõhunud ühele argumendile – majanduslanguse ajal makse ei tõsteta. Seda seisukohta pole ka valitsus vaidlustanud, maksutõusude eelduseks oli majandusprognoos, mis lubas järgmiseks aastaks majanduskasvu.

Viimased prognoosid ennustavad paraku pigem majanduslanguse jätkumist. Seetõttu on igati mõistlik, et rahandusminister keskendub selles uues olukorras mitte uute maksude, vaid kokkuhoiukohtade otsimisele.

Sellisele lähenemisele oleks ju loogiliselt võttes pidanud järgnema opositsiooni kestvad kiiduavaldused – see on ju täpselt see, mida nad on kogu aeg nõudnud.

Ometigi tuli aplausi asemel uus hädakisa – valitsuse majanduspoliitika on läbi kukkunud, rahandusminister peab tagasi astuma, kogu valitsus peab tagasi astuma jne.

Kas tõesti on nii, et Eestis kehtib reegel, et seal, kust algab rahanduspoliitika, lõpevad mõistus ja loogika? Seda muljet süvendavad paraku ühe valitsuskoalitsiooni liikme rõõmuhõisked teemal, et „majandus langeb, nüüd saame rohkem kulutada.“

Ei teagi enam, mida uskuda. Omal ajal ülikoolis Andres Pärli käe all loogikat õppides sellist tobedust meile küll pähe ei taotud. Samas ei õpetatud muidugi ka seda, et kiruda tuleb kõike ja vahet pidamata. See ei saa ju ometigi olla see, mis meid edasi viib ja paremaks teeb? Või ma eksin?