Eestist võttis see Krimmi sõit autoga - Žiguliga - kaks päeva. Ehk siis tuli üks öö tee peal ööbida. Ja loomulikult telgis. Keegi Nõukogude Liidus ei ööbinud hotellis.

Ja kord, kui me jälle kuskil teeäärsel tühermaal ööbisime, magasime meie isaga telgis ning ema koos mu õega magas autos.

Keset ööd kuulsin ma väljas mingit liikumist. Imelikku kahinat.

Ma üritasin piiluda telgi ukse vahelt - pime, midagi eriti ei näe. Aga hetkeks pistis kuuvalguses, et mingi tüüp keerab meie autol rattaid alt ära.

Tookord oli rataste varastamine levinud. Lihtsalt tõsteti auto öösel telliste peale seisma ja hommikul, kui läksid autot vaatama, nägid, et rattaid pole. Lisaks varastati ka auto kojamehi. Ajad olid vaesed.

Nii. Näen ma, et tüüp keerab mutreid. Ajan isa üles, et keegi varastab rattaid. Ja hakkan ruttu telgi ust lahti tõmbama, et tüüpi takistada. Ma olin siis 14-aastane. Veri kohises kõrvus.