ARVUSTUS | Vonnegut peeretuste ja stepptantsu keeles

Kuigi Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida“ mõjub kohati pealispindselt, hakkab see pealispindsus lavastuses tööle ja täiendab romaani.

Ekspeditsioon on toonud lavale kaks lavastust, mis esmapilgul on täiesti erineva käekirja ja keelega. Üks on Katariina Undi lavastatud „3ÕDE“, teine Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida“. Semperi lavastus on visuaalselt põnev: laval on trummikomplekt, tühi bassein, hulk nodi, parukad, pastelsed toonid ja erk valgus. Näitlejad võtavad poose, teevad grimasse. Undi laval on seevastu kolm tumehalli postamenti, millel tumedates kostüümides näitlejad seisavad enam-vähem paigal, nende taga prožektorite abil värvi muutvad plagud. On siingi poosid ja grimassid, aga talitsetumad, rohkem teatraalsed kui performatiivsed.

On ka sarnasusi, olulisi ja just sisulisi sarnasusi. Mõlema lavastuse tegevus toimub provintsilinnas: „Nüüd võib sellest rääkida“ põhineb Kurt Vonneguti romaanil „Tšempionide eine“, mille tegevuspaigaks on Kesk-Lääne mõttetu Midland City. „3ÕE“ tegevuspaik on mõttetu garnisonilinnake kuskil Venemaa tühjuses, kaugel Moskvast. Semperi lavastuse trupp on võtnud romaanist tekste ja stseene ning nende järjekorda muutnud, lihtsustanud tegelastevahelisi suhteid ja narratiivi üldiselt. Lavastuses mängib Rasmus Kaljujärv Dwayne Hooverit, teised näitlejad kehastuvad eri tegelasteks ümber. Sama kehtib Undi lavastuse kohta: kolm näitlejat (Ester Kuntu, Maria Paiste, Anumai Raska) esitavad kõiki Tšehhovi tegelasi, nii meeste kui ka naiste osi.