ARVUSTUS | Karaoke päästab eksinud hinged
(1)Beebi kaotanud ema, Parkinsoni tõbe põdev naine ja emaga elav täiskasvanud mees – neid kõiki ühendab armastus teraapilisena mõjuva karaoke vastu.
Kui Eestis näib karaoke olevat peamiselt pidutsejate ja jokkis tegelaste lemmik – aga eks ole siingi karaokestaare otsitud ja leitud –, siis Jupiterist nähtav Soome 2022. aasta dokumentaal „Karaokeparadiis“ näitab, kuidas põhjanaabrid võtavad asja kirglikult ja südamega. Mis sellest, et enamasti lauldakse viisist mööda. Ja nagu Aki Kaurismäki filmideski eelistatakse ka „Karaokeparadiisis“ tihtipeale just igatsusest tulvil soomekeelseid tangosid.
Eksinud hinged
Mööda Põhja-Soomet ja sealseid Kaurismäkilike nimedega (näiteks Next Step ja Casanova) baare sõidab ringi suure südamega Evi, kes tahab neid nukraid, eksinud hingesid aidata. Kallistada. Nendega kaasa mõelda ja tunda. Evi unistas terapeudiametist, kuid loobus sellest rahapuuduse tõttu. Kuid oma oskused ja empaatia – mis kindlasti on arenenud raske lapsepõlve tõttu – suunab ta karaokejuhi töösse, millega on 23 aastat tegelenud, korraldades enda sõnul tuhandeid esinemisi. Selleks võtab ta oma päevinäinud Škoda, sätib vajaliku kraami pagasiruumi ja asub teele. Teinekord magab Evi kuskil teeäärses parklas, kui teeolud näivad liiga ohtlikud. Vahet pole, kas lumi ulatub puusani või lõõmab kuum päike, Evit ootavad patsiendid.
Evi tunnistab, et tal on huvitav jälgida, mis on õhtul karaokelavale astuvate inimestega kunagi juhtunud. Näiteks üks kõhukas ruudulises särgis mees laulab: „Üksildane ja pikk on tee, sellel üksildane mees.“ Ta käele on tätoveeritud punane süda kirjaga „Tanja forever“.
Huvitav on jälgida, mis on õhtul karaokelavale astuvate inimestega kunagi juhtunud.
Kuigi soomlastel (nagu eestlastel ja jaapanlastelgi – karaoke on ju Jaapanist pärit) on raske end esialgu avada, taltuvad nad Evi ees. Tõsi, selleks läheb vaja klaasike või viis veini (laias laastus eelistavad seda siinsetest tegelastest peamiselt naised), kokteili (pakun, et viinaga, sest seda trimpavad vana kooli härrad) või õlut (see mekib kõigile). Näiteks lohutab Evi meest, kes ei suuda rääkidagi sellest, et ta sõber suri kahe kuu eest. Kuidas ta suri, uurib Evi. „Noh, ta läks lahku… ja hakkas jooma,“ kõlab vastuseks. Evi kallistab meest, kel valguvad silmad pisaraid täis. Laulu pühendab mees sõber Jussile.
Valusad läbielamised
„Karaokeparadiis“ jälgib ujedat arvutimänguhuvilist Tonit, kes elab veel emaga ja töötab ehitusel. Toni ootab oma esinemist pimedas baaris, käed põlvedel. Ta tunnistab, et teinekord on keeruline lavale minna, sest ta ei leia endast toda sõumeest. Vaatajate ette ilmub ka Laura, kes veab oma avarast kahekorruselisest kodust välja lapsevankrit. Õuel on reas ehituskodinad. Koduseinal ilutseb pilt beebist. „Ma ei laulnud pärast pikka aega,“ ütleb ta vaid. Põhjus on aimatav, kuid vaatajalgi on raske sellele mõelda: noored kaotasid hiljuti beebi, kes veetis kõik oma elukuud haiglaseinte vahel.
Aga siin on ka autoremonditöökojas töötav Kari, kes kasvatab üksi teismelist tütart. Kari tahaks väga kaaslast, kuid ei oska teda leida. Tema remonditöökojas saab ka karaoket laulda. Kari ei tihka minna esiotsa baari laulma või kultuurimajja seltskonnatantsu vihtuma, veel vähem oskab ta selleks puhuks riietuda. Kui aeg on selleks küps, valib ta kahe töömehejope vahel (üks on pisut suurem, teine pigem keresse töödeldud). Tütar oskab Kari segaduse ja rõivavahetuse peale vaid sõbralikult silmi pööritada. Kari sõber aga soovitab Tinderi asemel restoranis jenkat laulda, selle peale pidi kohe kallima leidma.
Kaevub hingeellu
Elina ei saa Parkinsoni tõve tõttu eriti kõndidagi, kuid karaoke tõstab ta uutesse kõrgustesse. Tähtsal karaokepäeval laseb ta endale korraliku meigi teha ja võõpab juuksed teist karva. Režissöör jälgib oma tegelasi tohutu empaatiaga, lastel neil rahus oma lugu rääkida. Talvest saab kevad, suvest sügis. Rääkijad tunnevad end kaamera ees üha mugavamalt, usaldades seda.
Tõtt-öelda lootsin, et „Karaokeparadiisis“ saab palju nalja. Ju meenus sellega esmalt eestlaste suhtumine video järgi lõõritamisse. Aga „Karaokeparadiisi“ režissöör läheb teemasse süvitsi, kaevub lauljate hingeellu. Nalja saab ka, kuid palju rohkem on valu, millest hakatakse tasapisi tunnikese jooksul pääsema, kas või ainult laval olemise ajaks. Kuni Evi jõuab inglikujukesi täis tuubitud koju ja poeb teda diivanil ootava kallima kaissu. „Kas auto töötas?“ küsib mees. „Sellel reisil õnneks töötas,“ vastab Evi. „Terve nädalavahetuse.“ Ja vaataja süda rahuneb.
