Segadust ja hirme on palju. Inimesele, kel on valus või mure väga suur, pole mõtet öelda, et Liivi sõja ajal oli palju hullem, arutles Annika Laats. Küll aga annab mõnikord jõudu ja julgust esivanemate peale mõtlemine ja nende kogetu meenutamine.

„Igas leerikoolis räägime Lutheri soovitusest käänata iga asi või jutt kas või natukene hea poole, rääkis Laats. „Mulle see nii meeldib! Kui sa kellestki räägid ja sa ei tea täpselt, kuidas asi on, siis kääna see natukenegi hea poole.“

„Küsimust hea ja kurja järele peaks igaüks meist kogu aeg küsima,“ sõnas Lauristin. „Olen oma elule tagasi vaadates märganud, et selles, mida ma kunagi heaks pidasin, on ka kurja,“ tunnistas ta. Hea ja kurja tundmine on vaev, millest püütakse kõrvale hoida ja lahti öelda, sõnas ta, inimeseks olemise vaev seisneb hea ja kurja piiril käimises.

Kuidas hoida usaldust inimeste vahel ning inimese ja riigi vahel? Miks on see nii kohutavalt oluline? Ja misasi see riik üldse - ega mitte viimati inimesed, st meie ise? Kuidas õppida kuulama ajastul, mil kõik tahavad ainult ise rääkida? Neist ja veel paljudest olulistest küsimustest räägivad aastalõpusaates Annika Laats ja Marju Lauristin.

1x
00:00