Haruldane, habras eesti kultuuri häll. Endiselt leitakse 500 aastat vanu köidetud tekste, millest teavad vähesed
(2)Eesti rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialistid hoolitsevad, et eestikeelsete raamatute ajalugu saaks juurde uusi lehekülgi.
Eestikeelne raamat tähistab järgmisel, 2025. aastal oma 500. aastapäeva. Selle aja jooksul on välja antud rohkem kui paarsada tuhat eestikeelset teost ja enam kui kolmsada tuhat raamatut, mis on seotud eesti kultuuri ja inimestega. Igal aastal kasvab raamatute arv ligikaudu kolme tuhande teose võrra, aga ka poolesaja tuhande aastase perioodi kaugemast otsast ilmub välja köidetud tekste, millest teavad vähesed või koguni mitte keegi. Eesti rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialistid Ruth Hiie ja Urve Sildre hoolitsevad, et eestikeelsete raamatute ajalugu saaks juurde uusi lehekülgi. Harulduste nimel on tulnud oksjonil maksta ka neljakohaline summa.
Vanaraamatu spetsialistide rahvakeelne nimetus võiks vabalt olla „raamatudetektiiv“, kuid kui rahvas sooviks kutsuda ametit „teadlase paremaks käeks“, oleks õige seegi. Juba mitukümmend aastat tandemina koos töötanud Ruth Hiie ja Urve Sildre igapäevane tööelu nõuab ärksat vaimu, kiiret reageerimist ja raamatuajaloolase terast vaistu.
„Mu käed värisesid, kui pakki avasime,“ kirjeldab ühte emotsionaalsematest lugudest Ruth Hiie, kes sattus koos kolleegi Urve Sildre ja teistega ootamatult olukorda, mis sarnaneb tavaelus lotovõidu emotsiooniga. Kuidas siis teisiti, kui oled väga ammu kuulnud ühest rariteetsest esimeste siseillustratsioonidega eestikeelsest raamatust, mille saamine on osutunud ilmvõimatuks. Või kui, siis on lootust vaid saada selle digikoopia. Ühel hetkel on see aga sinu käes, paberi sisse mässitud. Hakkad vaikselt, veel kerge kahtlus selle võimalikkusest hinges, seda pakki lahti harutama. „Tõepoolest võttis põlved nõrgaks,“ on Ruthil nüüd juba enam kui mitme aasta tagune tunne selgelt meeles, kui Eestisse saadeti Soome lahe tagant postiga 2015. aastal „Tarto-Ma Kele Kässi Ramat“, teadaolevalt ainus terviklik 40 piibliteemalise puulõike kaunistusega raamat aastatest 1690–1691.
Põlvi ei võtnud nõrgaks ainult teadmine, et käes oli tähtis teos eesti kultuuriloos, mida oldi üle kolmekümne aasta tagasi piidlema hakatud. Ärevus puges sisse ka seetõttu, et maailmas veel ainsana säilinud terviklik ja korralik eksemplar pandi Soomest teele lihtsalt (tigu)postiga. „Et tehke ise sellest raamatust omale koopia,“ meenutab Ruth saatesõnu Turu ülikooli raamatukogu kolleegidelt, kelle usaldus eestlaste vastu pidi olema ülimalt suur.
Selle raamatu olemasolust saadi Eestis teada juba aastal 1981, kui restaureeriti Martin Lutheri 18. sajandi alguse kogutud teoseid. „Köitekaante vahelt tuli ilmsiks saksa- ja eestikeelseid fragmente ning õnneks ka poolik tiitelleht, tänu millele saime raamatu kohta uurima hakata,“ vaatab Urve tagasi selle raamatu detektiivitöö algusaega.
Sel teosel on olnud parasjagu käänuline, aga siiski hoitud teekond, enne kui selle paberist sai lahti pakkida. Nimelt bibliofiilide ja andmebaaside abiga selgus, et esimene eestikeelne illustratsioonidega raamat oli kuulunud ühele Turu bibliofiilist professorile, enne kui see oli mõni aeg hiljem jõudnud Turu ülikooli raamatukogusse. Sealt hakkas Eesti jaoks paistma lootusekiir ja haruldusest küsiti Soome kolleegidelt digikoopiat. Vastust ei saadud tükk aega, ja kui lõpuks tuli, oli see eitav. „Põhjus oli tagantjärele vaadates üsna pragmaatiline. Mahukas raamat ei avanenud piisavalt, et saada sellest digikoopia, ilma et osa teksti kaduma läheks. Selleks oli aga Tartu ülikooli raamatukogul olemas vastav nn V-skänner, seega otsustati raamat postiga Eesti poole teele panna,“ tunnustab Ruth Soome kolleegide usaldust ning vastutustunnet, sest tegelikult oli eitava vastuse taga soov mitte teha ebakvaliteetset koopiat.
Tol korral sai tuntud ütlus „Väike asi maailma, aga suur asi minu jaoks“ ümber pööratud. Kui mõni asi on tühine minu jaoks, võib see olla kellegi teise jaoks puuduolev tükk pildipusles. „Ent raamatute saatmisel teise riiki võivad kehtida ülimalt kõrged nõudmised. Kui 2011. aastal soovisime tellida Taani kuninglikust raamatukogust ühte teost Euroopa kultuuripealinna raames toimuva näituse väljapanekuks, nõuti lisaks raamatu kindlustamisele ka eskortteenust,“ toob Ruth võrdluseks teise juhtumi.
Haruldaseks saab teos kindla määrangu järgi
Raamatute väärtusi hinnatakse mõistagi erinevalt, aga üks on vanaraamatute maailmas kindlalt paika saanud. Eestikeelsed raamatud, mis on välja antud enne 1860. aastat, on määratluse järgi haruldased. Raamatuid on aga hävitanud nii laastavad sõjad, läbitilkuvad pööningud kui ka tulekahjud – tegureid on palju. Mida kaugemale minevikku vaadata, seda väiksem tõenäosus on raamatuid terviklikul kujul leida. Eesti retroperspektiivses rahvusbibliograafias on tänasel päeval leidumuseta 117 raamatut ajavahemikust 1525–1850. See tähendab, et teos on küll ilmunud, aga alles pole seda kellelgi. Olukord võib aga iga päev muutuda, sest maailma vastavasisulised andmebaasid täienevad.
Ilmunud raamatute üle arvestuse pidamisega alustati 19. sajandi esimeses pooles. Estofiilist keelemehe Johann Heinrich Rosenplänteri 1832. aastal avaldatud 384 raamatust koosnevat nimekirja ilmunud ja ilmumata käsikirjadest säilitatakse kirjandusmuuseumis. Kahesaja aasta jooksul on sellest kujunenud detailne eesti literatuurilugu, mida nimetataksegi Eesti rahvusbibliograafiaks. Seal registreeritakse kõik teosed, mis on välja antud Eestis ja väljaspool Eestit eestikeelsena või kus käsitletakse Eestit või eestlasi. Nimistust leiab ka need teosed, mis on peale väljaandmist ära keelatud. Selliseid teoseid leiab igast sajandist, aga sageli tuleb piirduda vaid faktiga raamatu ilmumise kohta, sest eksemplarid on hävitatud. Hiljaaegu õnnestus saada harulduste kogusse üks 1977. aastal välja antud lasteraamat Lenini lapsepõlvest, mida tabas hävitav saatus seetõttu, et Lenini poisipõlve jalad olid joonistustel liiga õblukesed ja kõverad. Sellest raamatust on kirjutanud Wimbergi blogis.
Vanaraamatute otsimisel kehtib põhimõte, et hoolimata sellest, milline on raamatu tiraaž, hinnang selle pädevusele või kunstilisele teostusele ning samuti elupäevade pikkus n-ö müügiletil (loe kasutusaeg), on iga väljaanne eesti kultuuriloo osa. Ka maakaart, kalender, postkaart, plakat ja samuti helikandja, mille esimeseks füüsiliseks vormiks oli šellakplaat, kuulub eesti kultuuriruumi, mille üle peetakse arvestust.
Silmapaistev köide
Järgnev lugu on üks nendest, kuidas maailmas kipuvad ikka õiged asjad ise õigel ajal õigesse kohta jõudma. „Tuli uksest sisse üks noormees, kes oli leidnud pööningult vana raamatu. See oli 1641. aasta Heinrich Stahli rikkalikult vinjettidega kaunistatud jutluseraamat „Leyen Spiegel“,“ meenutab Urve 1993. aasta suursündmust. Üle lävepaku astujal oli käes rahvusraamatukogu jaoks vanim eestikeelne raamat, mis oli trükitud küll ära kakskeelselt – eesti- ja saksakeelse paralleeltekstiga. „Maarahvast eesti keeles õpetanud saksakeelsed pastorid pidid ise ju mõistma, millest nad räägivad,“ lisab Ruth 17. sajandi elust olulise killukese.
„Raamat oli suur ja uhke ning juba omas ajas silmapaistev. See kuulus omaniku sissekande järgi Taberla Jostile. Lihtne talupere sellist uhket nahkköidet lubada ei saanud. Tõenäoliselt oli raamat saadud kingitusena kiriku- või mõisahärralt,“ kõneleb Urve teosest, mis kuulub päris esimeste Tallinnas trükitud raamatute hulka ning mis oli ajahambale erakordselt hästi vastu pidanud. Ruth lisab, et väärtusliku raamatu valem saadakse ühtviisi nii trükise vanuse, säilinud eksemplaride arvu kui ka mitme teise teguri mõjul. „Endiste omanike sissekirjutused, eksliibrised, templid, ääremärkused, illustratsioonid – kõik need lisavad kultuuriloolist väärtust.“
Kultuuriväärtusliku raamatu hinna üle ei ole tavaks kaubelda, kuigi see ei tähenda, et alati osatakse küsida õiglast hinda. Kui soovitakse müüa oma ajastu vaimu kandvat väärtuslikku raamatut, mille kohta saab öelda maailma ainueksemplar, siis 1000 eurot pole ebaõiglane tasu.
Oksjon kasvatab hinda
See võib kõlada küll uskumatult, aga vanade raamatute üle peetakse ka oksjoneid, kus panuseid tehakse ikka suisa saja kaupa. Urvel on meeles ligi paari aasta tagune lugu, kui hoogsas enampakkumiste rütmis oli jõutud 500 euro piirile ja sealt edasi ei tahtnud hoog sugugi raugema hakata. Kui seisad endalegi ootamatult ühel hetkel kõrvuti uunikumide peale tõsiselt jahti pidava konkurendiga, ei saa tagasihoidlik olla. Või õigemini ei tohi.
„Aastast 1776 pärit eestikeelne määrdunud tiitellehega suhteliselt heas seisus raamat „Lühhikenne ja selge Öppetus Küssimiste ja Kostmiste Sannadega“ oli oksjonil 2022. aastal ja sealt see rahvusraamatu kogusse jõudis,“ meenutab Urve oksjonit, kust ta tõi 1000 euro eest haruldaste teoste kogusse restaureerimist vajava tumepruunis nahkköites 18. sajandi vaimu.
Teos oli saanud haruldaseks juba 19. sajandi keskel. Seda on taga otsinud esimene eestlasest bibliofiil Mihkel Jürgens, kes märkis selle raamatuks, mis on ilmunud, aga mille kohta puuduvad andmed. „Raamatus on 127 küsimust ja vastust, kolm vaimulikku laulu ja paar palvet,“ avab Urve gootikirjas raamatu õpetlikku sisu.
Harulduste kogus 40 000 eksemplari
Summad raamatuoksjonil pole veel üle neljakohalise numbri tõusnud ja enamasti jäävadki tehingud kolmekohaliste numbrite piiridesse. Kõige uuem liige harulduste kogusse jõudis vanavarakaupmehe kaudu, kes ise oli omakorda saanud selle ühelt tavapäraselt osturetkelt vanast maamajast. Raamatu omanik olla soovinud kaupmehele oma pruugitud raamatuid hunnikute viisi ära anda. Eks sinna keskele sattuski siis üks pisike maailma ainueksemplar - vennasteliikumise koguduse 1814. aastal üllitatud 24 piibli- ja laulusalmiga lasteraamat „Piddage meles Jesust Kristust, kes risti külge podud, agga ka üllesärratud on surnust“.
„19. sajandi esimestel kümnenditel oli vennasteliikumise kirjandusel oluline osa talurahva lugemisvaras. Raamaturepertuaar oli sel perioodil veel üpris kitsas. Ilmusid peamiselt kalendrid, aabitsad, katekismused, laulu- ja palveraamatud, mõned õpetliku sisuga teosed,“ avab Urve ajastut ja lisab, et 1814. aastal ilmus kokku 13 eestikeelset trükist, millest kaks on veel leidmata.
Vanavarakaupmees, kes alguses ei osanud isegi kultuuriloolist väärtust märgata, aga hiljem rahvusbibliograafiat uurides selle avastas, tegi rahvusraamatukogule hinnalise teene ja pakkus raamatut müügiks. Haruldane teos on nüüdseks auväärsel kohal teiste väärikate kõrval, mida rahvusraamatukogu spetsiaalses harulduste kogus on juba ligikaudu 40 000.
Vana paber ei murene
Kõige vanem füüsiliselt olemasolev eestikeelne raamat on 1535. aastast pärit Wanradt-Koelli katekismus ja selle 11 fragmenti on hoiul Tallinna linnaarhiivis. On teada, et ka juba 1525. aastal ilmus üks eestikeelne raamat, aga sellest pole tänaste teadmiste järgi midagi säilinud. Kuna tundmatu raamat on esimene eestikeelne, loetakse eestikeelsete raamatute alguseks just seda aastat.
Veel enne esimest eestikeelse raamatu ilmumist tähistavad trükitud kirjasõna ajaloos hälltrükised ehk inkunaablid. „Kõige vanem on trükitud Baselis aastal 1482 ja see on Dominikaani kardinali Hugo de Sanctco Caro nelja evangeeliumi seletus „Postilla super quattor Evangelia“, millest on säilinud 32 poolikut lehte,“ tutvustab Ruth harulduste kogu kõige staažikamaid rariteete. Fragmendid avastasime 1977. aastal ühe Saksamaal Wolfenbüttelis 1663. aastal trükitud raamatu esikaane seest, kui ajahambast puretud nahkköide need päevavalgele paiskas. Pea viissada aastat kaane täitematerjalina peidus olnud lehed olid ajas hästi säilinud tänu omaaegsele elastsele ja vastupidavale kaltsupaberile – linastest ja puuvillastest kaltsudest valmistatud paberile. Rahvusraamatukogus on inkunaableid veel aastatest 1486–1491.
Vanaraamatu spetsialistid, raamatuajaloolased ja kultuurihuvilised teevad üle maailma pidevalt koostööd, et jõuda veel leidmata teosteni nii füüsilisel kujul kui digitaliseerituna. „Oleme saanud tellida harulduste digikoopiaid 20 teadusraamatukogust üle maailma,“ kõneleb Ruth ja lisab, et rahvusvaheliste andmebaaside kaudu võib jälile saada veel uutele leidudele eesti kultuuriloos. Eestlasi on üle maailma ja seda ei tea täna keegi, kas mõni killuke eesti kultuurist on rännanud mõnes reisikohvris Maa teisele kuklapoolele.
Leidmisega on väike mure ikka ka. Välisriikides ei pruugi andmebaasidesse info sisestajad olla Eestist ega eesti keelest kuulnudki ning jätavad sel põhjusel osa andmetest sisestamata või teevad seda tahtmatult. Jättes kirjutamata andmebaasi õige sõna, mis seob teose tänase Eestiga, võib jääda teos pikaks ajaks märkamata. Kuid töö harulduste leidmise nimel ei lakka.
Tallinna gümnaasiumile kuulunud unikaalne Läti Henriku kroonika 400-leheküljelise käsikirja ärakiri 1734. aastast, nn Codex Gymnasialis Revaliensis on kõigile huvilistele Digaris kättesaadav: https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/71853.
