Kalev Stoicescu: „Eesti on järgmine“ pidev kordamine ei too meile head

Teadmine, mida mõistagi ei saa teadmiseks nimetada, et sõda tuleb ka meile, mõjub rusuvalt ja tekitab ärevust.

On üpris selge, et kui sõda ja diplomaatia kulgevad lõpuks selles suunas, mida praegu ei ole võimalik märgata, vaatamata Orbáni ponnistustele ja muu säärasele, muutub sõja laienemise oht reaalsemaks. Kuid ka siis püsib väga suur küsimärk, kas Putini kriminaalne Venemaa on tegelikult valmis hoopis suuremale ehk katastroofilisemale avantüürile minema rünnates NATO liitlaseid. Olgu Eestit või keda iganes veel.

See hüpoteetiline võimalus, mida mõned peavad väga reaalseks, sest Kreml ju vihkab Eestit täiega ja on meile korduvalt näpuga näidanud (keda veel rünnata, kui mitte pisikesi Balti riike?), kõlab meedias üha tihedamalt ja ähvardavamalt. Justkui see ongi enam-vähem kindel (lähi)tulevikustsenaarium, mis aegamööda kinnistub. Istume ja ootame seda kohutavat hetke, kui nad meid ründavad. Hästi, me muidugi ei istu niisama, tugevdame oma kaitset nii kuidas jaksame, me teeme koos liitlastega väga suuri jõupingutusi, mida venelased ometi näevad, kuid nad ikkagi tulevad meile kallale.