Ta tõdeb, et postmodernses ühiskonnas on kanda kinnitanud konsekventsialism, mis on muutnud vooruseks inimeste kombe lasta emotsioonidel intellekti üle võidutseda. Seda põhjusel, et emotsioone peetakse autentsuse märgiks. Hoolimata asjaolust, et inimese südamest tulev nördimus ütleb harva midagi selle kohta, kas tema positsioon on objektiivselt õige või vale. Teisisõnu peaks selle loogika alusel õigus olema alati sellel, kes oma solvumisest kõvema häälega teada on andnud – vahet ei ole, kas ta on üldse aru saanud, mille või kelle peale ta solvunud on.