ARVUSTUS | Kus kastis me selles elus ärkame?

„Mure staatuse pärast“ ei võitle kehvemal järjel olevate ühiskonnagruppide eest, vaid pigem edasijõudnute vastu.

Neli näitlejat istub laval teadja näoga, sellal kui publik saali siseneb. Klassikaline eksperimentaalteatri avang. Ei tulda ustest ja kardina tagant nagu vana kooli draamalavastustes, ei käida sisse ja välja, ollakse kogu aeg kohal. Samas see kohalolu ei üllata enam, nagu ei üllata ka laval väljendatavad tõdemused, järeldused, hinnangud. Ometi on Kertu Moppeli lavastus terav, päevakajaline, valus. See puudutab, meeldigu see meile või mitte. Me kõik peame end sellega suhestama, muidu meid pole saalis olnud. Mis kõige tähtsam: lavastus paneb vaidlema. Teater ei pea meeldima, aga ta võiks torkida või mõtlema panna.

Ükskõik kas sul on mure staatuse pärast või mitte, süüdi oled ikka. See jääb kõlama, kui lahkun ilusal lumisel talveõhtul lavastuse „Mure staatuse pärast“ etenduselt Kanuti Gildi SAAL-ist. Esimesel juhul oled egoist ja pürgur, kes teel edu poole tallab üle teiste varvaste – ma ei tsiteeri lavastust, vaid üritan nähtut mõista. Teisel juhul, kui sa tõesti ei muretse oma staatuse pärast, pole sul järelikult vaja seda teha, sul on kõik olemas, aga see võib olla tulnud teiste kulul, ja privilegeeritud inimesena ei oska sa piisavalt mõelda teistele.