Teatripublik kipub kombeid unustama. „Kõrval istunud inimesed tegid purjus naisisikule märkusi – ei midagi!“

Telefoniekraani vaatamine, matsutamine, joomasena kohale ilmumine, kommenteerimine – see kõik võiks teatrimajast väljapoole jääda, sest rikub saalisviibijate elamuse.

Osa teatripublikust ei pane oma helisema hakanud telefoni kinni, vaid teevad näo, nagu see poleks nende oma. On juhtumeid, kus õpilased lukustavad end pika balletietenduse ajal tualetti ja õpetaja asemel ajavad neid taga saaliteenindajad. Lugematu hulk inimesi vaatab etenduse ajal hoopis telefoni ja ümbrus neid ei huvita. Eesti teatrites on sääraseid juhtumeid ilmselt ette tulnud pea igal teatrisõbral ja see suundumus süveneb. Küll ilmselt on veel „arenguruumi“ Londoni teatris käinud meheni, kes keset Hamleti kuulsat monoloogi sülearvuti avas ja meilidele vastama hakkas. Kuid kõigest lähemalt.

Möödunud nädalal, 12. jaanuaril jõudis Estonia kontserdisaalis 27. korda publiku ette Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt, Tiit Ojasoo lavastatud „Macbeth“. Esimese vaatuse lõpus dervišite keerutamise ajal hakkasid vaatajad etendust filmima, nagu seda tehakse kontserdil. See seadis näitlejad väga ebamugavasse olukorda, kommenteeris lavastuse produtsent Elo-Liis Parmas LP-le. Siinkohal täpsustaksin, milline on „Macbethi“ lavakujundus ja osatäitjate asetus: lava läbib kontserdisaalis peaaegu kogu saali nn sirge teena, näitlejad mängivad publiku keskel, käies inimestest lähedalt mööda. Laval on ainult orkester. Seega, kui mõni vaataja tõstab käe telefoniga üles ja hakkab toimuvat filmima, on seda lavalt väga hästi näha. Ei aidanud seegi, et lavastuse alguses – nagu teatris kombeks – paluti telefonid ära panna ja keelati igasugune filmimine.