LP KOLUMN | Kelly Kipper: puuküürniku päevikud ehk Hoidkem „lammutajad“ oma korteritest eemal

Kohale jõudes avastasin oma äralagastatud, hingematva odööriga korteri ja selle kuninga, kes magas diivanil Okasroosikese kombel õndsat und.

Mäletan, kuidas käisin ülikooli ajal sõbranna korteris lage värvimas. Tal olid nimelt talgud pärast seda, kui ta oli heas usus üürinud oma korteri kahele lammutajale(!), kes – nagu selgus – olid oma erialaoskusi kasutanud ka üüritud ruumides.

Veel mäletan seda, et keset elutuba oli püsti pandud telk, kus elas keegi kolmas tüüp, vannitoa seinad hallitasid, köök oli kaetud ühtlase rasvakihi ja toidutükikestega ning näis, et kogu prügi, mis lammutajate duo (või trio) suutis aasta jooksul tekitada, oli saanud dekoori osaks. Kuna üür oli laekunud õigeks ajaks, ei hakanud omanikul ükski häirekell helisema. Kui aga naabrid hakkasid kurtma, et korteris jälle uputab, oli selge, et miskit on mäda. Tuli välja, et lausa otseses mõttes, sest lammutajate lahkudes tuli ruumides teha kapitaalremont.