Toomas Artma: õpetaja silm põleb heleda leegiga, kuni keegi jälle ütleb, et oleme Lätiga võrreldes ropult üle makstud

Raha on vaja juurde, aga mitte tuimalt, vaid läbimõeldud karjäärimudeliga.

Novembri alguses toimunud haridustöötajate hoiatusstreik soovitud tulemuseni ei viinud. Vahepealse ajaga on valitsus andnud noortele selge sõnumi – õpetajaks õppima minna ei ole mõtet. Sama sõnum on paradoksaalsel kombel aga ka Eesti Haridustöötajate Liidul. Esiteks, liidu eestkõneleja(te) hinnangul on Eesti koolis kõik halvasti ning teiseks indikaatoriks on 22. jaanuaril algava streigi sõnumiselgus. Ma kirjeldaks seda mõistega „ujuv eesmärk“.

Kas lugeja suudaks kohe hoobilt öelda, miks õpetajad streigivad? Muidugi, iga lugeja oskab. Lihtsalt need vastused ja ka streikijate endi eesmärgid on väga erinevad. Kes streigib õpetajate järelkasvu nimel, kes palgatõusu eest, kes valitsuse vastu, kes valimislubaduste täitmata jätmise (valetamise) tõttu, kes väiksema koormuse nimel. Üks ei välista muidugi teist ja nii ongi see salat päris kirju.