Õpetajad: Eestis on kombeks taotleda põhjamaade heaoluühiskonda, aga soodsate lahendustega - ka hariduses

PÄEVA FOOKUS | Alammääraplaastrist paraku enam ei piisa

Professionaalse arengu ja tunnustuse kõrval on oluline selge palgamudel, mis võimaldab pikema vaatega mõista nii tööturule siseneval kui seal oleval õpetajal, millised on tema võimalused palgatõusuks. Eestis ei määra õpetaja palka mingil moel kogemus ega kompetents. See tähendab, et palk ei muutu aastate lõikes kuidagi, vaid ainus võimalus palgatõusuks on juba niigi lõhki paisunud normkoormusele lisatunde juurde võtta. Õpetajatel on vaja kindlust, et tööpostil „arenemine“ ei ole ainult rohkemate ainetundide andmine.

Võrdne ei ole alati võrdne ega õiglane – me ei pea õigeks ka hariduses valitsevat olukorda, kus omandatud kvalifikatsioon ei loe rohkemat kui vaid seda, et õpetaja saab töötada tähtajatu lepinguga. Nii saavad ühtedel alustel palka kvalifitseeritud ja kvalifikatsioonita õpetaja. Teisisõnu, see tähendab seda, et tippvormis kõrgharitud tippspetsialist, kes on ka juba mõnda aega koolis õpetanud, saab samadel alustel palka nagu kõrghariduseta õpetaja, kes astus piltlikult öeldes klassi ette otse tänavalt, sest kedagi teist polnud võtta.

Haridus- ja teadusministeeriumis on küll väljatöötamisel karjäärimudel, millega kõigi eelduste kohaselt läheb aega, kuid mõningaid muutusi on vaja kohe: palka tuleb diferentseerida kvalifikatsiooni põhjal.