ARVUSTUS | Mõelda vaid, et inimesed nurisesid kunagi järjekordade üle

Vanemuise lavastus „Neljas õde“ on kirjade järgi (tragi)komöödia, kuid selles on väga vähe naljakat.

Inimese mälu olla lühike, aga 1990-ndaid ehk ikka päriselt unustatud pole. Üsna jube aeg oli, meenutage kasvõi krimiuudiseid: tapmised, röövimised ja üldine vägivald, sekka liiklussurmad ja korruptsioon. Sotsiaalne kihistumine, kapitalismi esimesed vitsad ja halb muusika. Pole midagi teha, raskelt liikusime „parema homse“ poole, mille nimel kartulikoorte söömine oli veel kõige leebem lubadus.

Aga mõnel oli elu nagu lill ja tänu seltskonnaajakirjandusele said teisedki sellest osa. Või siis ilmutas too unistuste elu end filmides-teleseriaalides, millesarnaseid maarahva silm polnud varem näinud. Elu, mille järele õhata, sest kõik ekraanil ja ajakirjas naeratavad inimesed tundusid olevat õnnelikud.