Esimene streigipäev. Teismeline: valitsus on süüdi!

Esimene päev kujunes streigiohvritele mõnusaks: sõpradega arvutis mängimine, lauamängud, ise sõpradega söögitegemine, sest vihma, tuisu ja jäävihma tõttu õue väga ei kippunud. Aga enne õhtut kerkis juba küsimus - kui pärast tuleb selle peale, mis meil praegu omandamata jääb, töö ja ma saan halva hinde, kas sa oled mu peale pahane.

Vastasin, et tõenäoliselt küll, kui ma proovin Sind praegu (oma tööde tegematajätmise aja hinnaga) õpetada, sa keelduksid ja siis saaksid halva hinde, siis on põhjust pahane olla. Siis tuli ehmatus - aga miks nad lapsi karistavad, meie ei ole ju süüdi, et me ei saa õppida. Riik on ju süüdi!

Soovitasin ohvreil seepeale kirjutada [e-mail], et kurta, mis juhtub nendega selle tõttu, et õpetajatele ei raatsita palka maksta. Pehmenduseks lisasin, et ma ei parandaks neis kirjades ortograafiat, sest see kiri võikski näidata, et kooliharidust on veel vajaka. Vead parandaks pärast koos siis, kui kiri oleks saadetud – analüüsi ja ärajäänud tundide „asemel“. Streigiohvrid olid algul küll väge täis – õpetajad peavad teenima üle keskmise palga, nad on ju üle keskmise targad – ja muud taolist, aga kirjutada siiski ei julgenud. Ju ma ei ole kodanikujulgust jõudnud lastes nii palju kasvatada.