KULTUURIBIIT | Kirjanikust melomaani Berk Vaheri playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis kirjanik, melomaan ja Tartu 2024 kontseptsiooni autor Berk Vaher.
Täna saab avapaugu kultuuriaastaprogramm Tartu 2024, kui Emajõe kallastel rullub lahti avatseremoonia „Kõik on kokku üks!“. Avatseremoonial astuvad üles Trad.Attack!, Sander Mölder, Lonitseera ja paljud teised tuntud Eesti artistid, näitlejad ja tantsijad.
Berk Vaher ütleb oma muusikavaliku kohta nii: „Tajun, et olen muusikast läbi imbunud, ehk isegi rohkem kui kirjandusest – isegi unes kuulen sageli laule või instrumentaale, mida päriselt polegi olemas. Ühelt poolt iseloomustab mu maitset maksiim „eluaeg olen üritanud pääseda oma mugavustsooni“ – mu puhul siis tagasitee otsimist lapsepõlves turvatunnet pakkunud vikerviisidesse. Teiselt poolt tahaks ju selleski vallas midagi aina uut leida ja juurdeotsimises leian aina midagi hoopis muud. Peabki muusikas ikka ja aina suutma täiesti pööraselt ja mõistusevastaselt armuda ka millessegi loomuvastasesse.
Kümme aastat osalesin lausa kinnisideeliselt muusikaviktoriinil ning see oli suur kuulamiskogemuse ja ka maitse avardaja – kuigi sageli oli tunne, et kaon kogu selle muusika sisse ära või läheb kuulamine liiga konveieriks. Nüüd olen sealt „pensionil“, ongi vabam ja rahulikum heliaeg. Üle kahekümne aasta olen Klassikaraadios teinud hilisõhtuseid Fantaasia saateid – pole veel aru saanud, kas mind sealt on pensionile saadetud või mitte, aga ehk olen toonud midagi rõõmsat ja helget ja kiiksulist ja natuke ulakat sinna. Hiljuti kuulsin, kuis üks püsikuulaja kuulab mu saateid järele jõusaalis trenni tehes. Ma ise jõusaalis üldse ei käi, aga see tegi rõõmu, kuna ei tundu kuigi tüüpilise Fantaasia või üldse Klassikaraadio kuulamise viisina (kuigi kes neid kõigi tavasid ikka teab).
Valisin kümme lugu, mis ainult osaliselt, aga siiski on südamest representatiivsed.“
Muusikavalikut saab kuulata ka siit.
Skindred „Gimme That Boom“
Üks neist artistidest, kes tänu muusikaviktoriinile mu radarile ilmusid – reggae-metal pole just mu igapäevases menüüs, aga eelmisel aastavahetusel sai sellest kauaks üks mu enimkuulatud lugusid. Energiapomm!
Scott Walker „Farmer In The City“
Walker Brothersi avastasin juba ülikooliajal, aga sajandivahetusel Tiit Kusnetsi juures pikkadel õhtustel jutu- ja kuulamissessioonidel sain näppu ka Scott Walkeri 1995. aasta albumi „Tilt“ ja see raputas päris korralikult läbi. Muusika, mille uuesti kuulamiseks peab end alati ette valmistama, sest kogemus on iga kord tuhmumatult sama võimas.
Kaseke „Pikk päevatee“
Sedalaadi mahe fusion on muusika, mida omaette olles kõige rohkem kuulan ning see Tõnu Naissoo kirjutatud Kasekese pala on üks mu aegade lemmikuid. Flööt, Rhodes, kõik see sumeõhtune kõlavärvide kokkusulamine. Aga „kohale jõudis“ see lugu alles kuskil 90ndate lõpus Tõnis Leemetsa „Sessiooni“ saatest. Igavene tänu.
Tears For Fears „Advice For The Young At Heart“
1980ndad on ikka ja aina peksasaav või paremal juhul poolkoomiliselt meenutatud muusikakümnend, aga ülikooliajal ma armastasin 80ndaid ja palju sealt on armas tänini. Tuhat lugu rabelesid siia tulema, aga panin selle – bändilt, mida on õnneks taas märgatud ja tunnustama hakatud, aga loo, mis ehk nii tuntud pole. Ilus, mitmekülgne ja peenetundeline pop.
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Richard H. Kirk „Soul Catcher“
Nüüd ma jälle räägin ülikooliajast, aga see on tõesti üks isevärki lugu – toona salvestas kursavend Kruusa Kalju mulle Aphex Twini „Selected Ambient Works II“ kassetile (seegi üks lemmikalbumeid tänini) ja lõpus oli see lugu. Teistmoodi ja sain üsna pea aru, et see on midagi muud – aga kogu kassetti ja ka seda kuulasin väga palju romaani „Lugulaul“ kirjutamise ajal. Alles üsna hiljuti leidsin kasseti taas üles ja tänu digituvastile ka loo asjus selgust.
Avalon Emerson „Sandrail Silhouette“
Midagi uuemat ka ikka vahele, ühelt mu mulluselt lemmikalbumilt. Turukategooria „indie“ suhtes kipun üsna sarkastiline olema, see tähendab ammugi kõike ja eimidagi ja on ikka heamaitseliseks püüdlevate noorurite poolt ülemäära imetletud. Aga see muusika on väga „indie“ mitmes kõige stamplikumas mõttes ja ometi olen sellest võlutud.
Maiken Wexø „Vild I Varmen“
Oma igapäevast „kilti“ ujudes panen ajus mängima esitusloendeid, mis peamiselt koosnevad sellisest klaarilt unistavast 80ndate lõpu ja 90ndate alguse popist – ja obskuursusi on mõnusam mitu korda „kuulata“ kui juba liiga äraleierdatud hitte. Selle Taani päritolu kunagise MTV saatejuhi ainukese singli avastasin alles eelmisel aastal ja see on üks neist „ujumislugudest“, millest peas kipub pikem remiks tekkima.
Lill Lindfors „Låt mej komma nära dej“
Youtube’i aastakokkuvõtte andmeil oli see mu eelmise aasta kuulatuim lugu!
Camp muidugi, aga lõõgastav ja tujutõstev. Olin lapsena sisse võetud suguvõsamüüdist, et oleme kuidagi Rootsi kuningaperega seotud, vestsin jutte Rootsi kuninga kullast kodupõranda all ja mingi värk Rootsiga on siiani.
Jessie Ware „Remember Where You Are“
Väljaspool kultuuripealinna programmi on mu aasta üheks oodatumaks kultuurisündmuseks Jessie Ware’i kontsert Haapsalus. Soul ja funk on mulle armsad ja tantsule tõmbab ikka vanakooli disko – ning „välismaa Rita Ray“ Jessie Ware viljeleb neid ühtaegu stiilipuhtalt ja värskelt. See on üks kaunis Rotary Connectioni vaimus pala ta eelmiselt albumilt „What’s Your Pleasure?“ 2020, parimas mõttes toob judinad ihule.
Mari Kalkun „Puhas lumi“
Mari on olnud mitmes rollis üks Tartu 2024 kallimaid kaasakäijaid ja -tegijaid. Mul on väga hea meel, et sain ta ausalt ja avameelselt ka kultuuripealinna visiooniraamatusse võro keeles kirjutama. Tal oli oivaline album ka mullu, aga siin on üks ta vanem lugu, väga päevakohane ju – „talvetee teeb tugevaks“. Autentsust muusikas ja kunstis üldse kiputakse lihtsustama ja üle fetišeerima nii, et pahatihti koosneb „aus ja siiras“ muusika hoopis hulgast lamedaist klišeedest (ning kujuteldava identiteedi omandamine mängudes võib jällegi hoopis autentsem olla). Aga Mari on leidnud midagi, mida ma usun ja austan. https://www.youtube.com/watch?v=_pKPM030S4w