Lauri Leesi: ei leia kuidagi 10 miljonit eurot, et õpetajate streik lõpetada? Loobuge riigieksamitest!

Kogu see riigieksamite jura on kui saatanast.

See meenutab mulle varakristlaste kogunemisi Rooma katakombides. Nende ühislooming paigutatakse suurtesse plastkottidesse, mis siis üle Eestimaa laiali veetakse. Ühed koostavad, teised sorteerivad, kolmandad veavad kaubikutega laiali. Eksami lõppedes tuleb sooritatud tööd uude kotti panna, see ettevaatlikult kinni kleepida, keskusesse tagasi toimetada. Sealt suunatakse tööd osakonda, kus töid parandatakse ja hinnatakse. Meie kooli õpilaste töid hindab nimetu hindaja Põlvast või Valgast, pärnakate töid parandavad saarlased, tartlaste töid mulgid jne. Nii sündivat hindamise objektiivsus. Käige õige seenele! Kõige objektiivsemalt hindab õpilast oma õpetaja! See on alati nii olnud ja on ka siis, kui riigieksamitest pole enam lõhnagi alles.

Selles hiigelmasinavärgis moodustasin koolijuhina ka mina ühe mutrikese, tahtsin ma seda või mitte. Mul tuli isiklikult Ülemiste Citys hommikul vara kohal käia. Seal sain kinnise plastkoti eksamimaterjalidega, mille ma kooli toimetasin. Kui riiklik vaatleja kohal, andsin talle väärtusliku koti üle. Mõni minut enne eksamit lõikas vaatleja koti kõigi silme all lahti.

Tavakohaselt algas eksam kell 10. Vaatleja, eksamikomisjoni esimees, aineõpetajad – keegi ei tohtinud saalitäie noorte ees lugeda ega kirjutada. Nad pidid tähelepanelikult jälgima, kas õpilased midagi halba ei tee. Vaatlejatega on nii nagu elus ikka: mõni oli täiesti normaalne, mõni aga lausa gestaapost välja karanud hull, vahtis lapsele otsa nagu kull. Mina küll niimoodi kirjatööd teha ei saa.