Vennaskonna saladus. Bänd, mis kütkestab eri aastakümnete noori

Vennaskond tähistab tänavu 40. tegutsemisaastat. Miks Vennaskond ei sure ning miks eri vanuses kuulajad ikka ja jälle nende juurde aina naasevad?

„Vennaskond oli nagu meie aja iPad – annad lapsele kätte ja laps kasvab ise,“ ütles kord kirjanik Hedda Maurer, meenutades meie lustlikku noorust. Aastad olid üheksakümnendad ning vanemad uppusid töösse, sest riik ja kodu oli tarvis uuesti üles ehitada. „Kuldsed sõnad,“ mõtlesin mina. Ja jäin mõttesse – ometi kuulavad Vennaskonda tänasedki noored, kellel on olemas nii nutitelefonid kui ka iPadid. Mis on Vennaskonna saladus, et noored läbi nelja aastakümne aina nende juurde naasevad?

Vennaskond tärkas 1984. aastal, kui Eesti vaevles veel sügavas stagnatsioonis, ent kohalik punk oli juba õitsele löönud. Palju on räägitud sellest, et kui Eesti punk nõukogude viimasel lõpukümnendil sündis, peegeldas see tollase totalitarismi rõhuvaid tingimusi. Vahest just seetõttu sai pungist tollane raju soundtrack, mis korraks taevasse paiskus ja siis uue riigi tulekuga taas tasaselt undergroundi maandus.

40. sünnipäeva tähistav Vennaskond esineb 9. veebruaril Tallinnas Hiiu pubis.

Ent kui Eesti 1991. aastal iseseisvus, tõi just Vennaskond pungi pärast J.M.K.E.-d taas massidesse. Ja tegi ta seda senises kontekstis üsna ebatüüpiliselt – Vennaskond oli oma rockis lüüriline, kasutas meloodilisi pille nagu viiul ja akordion, ent oli ka piisavalt raju, et mitte muutuda cheesyks. Ning sõnad olid täiesti südantlõhestavad.

Romantilised ebamachod

Sotsioloog Hannaliisa Uusma on nimetanud Vennaskonda tabavalt romantilisteks machodeks. Aga kui täna hommikul Vennaskonna klappidesse panin, hakkasin mõtlema, et macholikult mõjub nende puhul vaid visuaal – mootorrattad, nahktagid, mustad päiksekad ees ka sombuse ilmaga. Ning tekstis prevaleerivad häbitundeta romantika ja melanhoolia, igatsus kaugete maade järele Lätist Ameerikani, igavene elu lõppevas öös ning poisid, kel suus nutumaik.

Nüüd, 25 aastat hiljem näen Vennaskonna omaaegset populaarsust ka reaktsioonina tollasele ultramaskuliinsusele – kaheksakümnendate rahvusromantilistele vuntsidele ning üheksakümnendate ärikatele ja turvameestele. Paradoksaalsel moel tundub mulle, et samamoodi peitub siin iva, miks Vennaskond tänaseid noori kõnetab. Ja et nad Vennaskonda kuulavad, tean ma omast käest, sest kui kirjutasin vahepeal J.M.K.E.-st ja pinnisin selle tarbeks 12–15aastaseid noori, nimetasid nad sageli teise suure mõjutajana just Vennaskonda. Tänased (alternatiivsed) noored on ju sageli väga antimachod, lubatud on kõige erinevamad sooesitused, ent samal ajal ei ole kuhugi kadunud melanhoolia ja äng ning igatsus pimeduse tulles teele asuda.

Ka Riste, kes koos Vennaskonnaga esineb, ütleb, et tema tuttavate hulgas on Vennaskond vist kõige armastatum bänd, keda vihata – ja kelle kõiki laule ometi peast teada: „Mulle tundub, et tänased noored ei kuula Vennaskonda selle pärast, et Vennaskonda kuulata, vaid seetõttu, et see on lihtsalt hästi paratamatu osa sellest maailmast, milles me elame. See, et ajad muutuvad, inimesi ei muuda – maailmas on olemas umbes kümme asja, ja need asjad on samad olnud Laozi, Erasmuse ja meie ajal. Ja Vennaskond on kogemata või meelega – ei tea –, oma tegutsemisaja jooksul need kõik ära mainida jõudnud.“

Kadunud aegade hiilgus?

Teine asi Vennaskonnaga on nostalgia. Mulle tundub, et üheksakümnendad tulid ammu tagasi – kuigi mina aina ootan, et need mööda saaksid. Aga ei saa. See on nüüd puhas spekulatsioon, aga ehk peitub põhjus ka koroonas, mis lukustas noored kodudesse, arvutite taha, leinama kadunud aegu, mil elu oli lihtsam ja lootusrikkam. Ka osa Vennaskonna romantikast oli kadunud hiilguse leinamine.

Ise jõudsin Vennaskonna kontserdile esimest korda vist 1994. aastal. Kontsert toimus keset Viru tänavat, Trubetsky oli cool nagu ikka, see tähendab – liikumatu. Ning rahvas sosistas – ah, see ei ole enam see, õige Vennaskond oli kuni „Usu. Lootuse. Armastuseni.“. Ometi olid kõik kohal ja õõtsusid õndsalt kaasa. Ja kuna mu enda jaoks lõpes Vennaskond aastal 1999, siis arvasin miskipärast, et nii oli see kõigi jaoks. Aga ei! Sest nüüd olen kohanud mitmeid, kes nimetavad lemmiklauludena hoopis hilisemaid lugusid.

40. sünnipäeva tähistav Vennaskond esineb 9. veebruaril Tallinnas Hiiu pubis. Ega ta üksi lavale asu - lisaks kuuleb seal soomlaste punkbändi Säädöt, kes on Vennaskonnast pisut noorem – nimelt reibas kaheaastane. Nende endi sõnul läheb neil ladusalt, kuigi vahel on probleeme käitumisega.

Ja nagu öeldud, astub lavale Riste, kelle musas kohtub 90ndate riot grrrli pungivaib kerge folgilikkusega. Riste ise on öelnud, et ilma loominguta ta end ei mäleta: „Muusikat teen peamiselt seetõttu, et muidu ei käiks inimesed mööda linna ringi ega mõtleks lakkamatult minu mõtteid. Kirjutan muusikat, et mu tekstid saaksid elada. Et keegi viitsiks kuulata, mida mul öelda on. Mu looming on segu kirikukoraalidest, Vikerraadio õhtujutu tunnusmeloodiast ja nuupagadiist. Umbes nagu usk-lootus-armastus-kivi-paber-käärid-vabadus-võrdsus-vendlus-isa-poeg-püha vaim-põhi-lõuna-ida-lääs-kirre-kaugu-edel-loe.“

Kontserdipiletid on müügis piletimüügi keskkonnas Piletitasku.ee.