EL-il on asendamatu roll kõigi nende probleemidega toimetulekus. Samas on kriisidele vastamise käigus EL ise oluliselt, võib-olla lausa olemuslikult muutumas. Uue kuju võtavad tema ülesanded, eesmärgid ja nende saavutamiseks kasutatavad vahendid, samuti muutuvad võimusuhted institutsioonide ja liikmesriikide vahel. Praegune EL ei ole see stabiilsuse ja heaolu kants, millega Eesti peaaegu 20 aastat tagasi liitus, ega ka mitte see rahuprojekt, millisena ta pärast teist maailmasõda sündis. Nagu on asjakohaselt tõdenud üks Euroopa ühenduse loojatest Jean Monnet, „Euroopat ehitatakse kriisides ja ta hakkab koosnema lahendustest, mis kriisidele leitakse“.