Ann lät´s aita,

an´d mulle vatska,

an´ni vadsa rihele,

riih an´d mulle ol´gi,

anni olõ pelolõ,

pelo an´d mulle pippi,

anni pipi tiid´olõ,

tiid´o an´d mullõ poigõ,

an´ni puja rebolõ,

rebo an´d mullõ raigu,

an´ni raia tsialõ,

tsiga mullõ kül´ge.

Olgõt terve, tarõtütrik,

kor´as´ luu kokko,

mähe valgõ närtsu sisse,

veie mõtsa kannu pääle –

sealt sai valgõ jän´opoig,

innemuistine eläjäkene.

Susi uigas´ oro veereh:

„Tulõ siiä, jän´opoig,

sullõ umblõ uvvõ kängäk,

kua kundsõni kapudaq!“