TULEVIKU EUROOPA | Kas tõesti läheb vaja kriisi, et Euroopa areneks?

Kolm suurepärast esseed näitavad ühenduse lugu sügavast eurooptimismist luhtunud võimalusteni

Euroopa Liit on kolmveerand sajandit kestnud eksperiment, mille keskel meie, eestlased, oleme elanud paar aastakümmet. Erinevalt katsejänestest saavad inimesed enda peal tehtavat eksperimenti ka ise kõrvalt jälgida ja mõtestada ning seda isegi mõjutada.

2003. aastal, Euroopa Liiduga ühinemise eel koostasime Marek Tammega Eesti euromõttest rääkiva kogumiku „Mõtteline Euroopa“. Tollal pidime tõdema, et arutlused Euroopa Liidu olemuse ja sihtide üle kipuvad kõikuma kahe äärmuse vahel: ühel pool abstraktsed nägemused Euroopa juudikristlikust pärandist, missioonist, väärtustest, n-ö euroopalikkusest üldiselt, teisel pool kantseliitlikud ja lühendirohked poliitikadokumendid. „Esimeste kõrgusest ei paista kätte maapealse poliitika padrik, selles padrikus viibijatele ei paista aga puude tagant mets,“ kurtsime siis.