Mis mõte on loopida suuri uhkeid loosungeid, et elu peab olema igas Eesti paigas? Samal ajal, kui riigi teenuste kättesaadavus muutub maapiirkondades üha viletsamaks, elektriliinid on mädad, internetiühendus on eelmises sajandis, ühistransporti pole või ei vasta see inimeste vajadustele, arstiabi kättesaadavusest, ligipääsust haridusele, kultuurisündmustele ja moodsale tehnoloogiale rääkimata! Lisaks ettevõtjate pidev kottimine, eriti nende, kes misngil seletamatul põhjusel üritavad ikka veel maapiirkonnas tegutseda. Ma ei räägi siin ainult suurtootmistest, suur osa inimesi saaksid ja võiksid olla ise enda tööandjad, aga bürokraatia ja ülereguleeritus tapavad igasuguse initsiatiivi.