TULEVIKU EUROOPA | Matti Maasikas: Euroopa Liidu laienemiseks tasub kaaluda ühehäälsusest loobumist

Laienemine peab saama sisse uue hoo ning seda tegelikkuses, mitte üksnes sõnades

Kui president Volodõmõr Zelenskõi täiemahulise sõja viiendal päeval allkirjastas Ukraina Euroopa Liiduga liitumise taotluse, avas ta oma riigile tee liikmesuse suunas ja andis ka uue impulsi kogu EL-i laienemispoliitikale, mis oli pärast 2004. a suurt laienemist toppama jäänud.

Õigupoolest on imelik, et EL oma edukaimat välispoliitikat viimasel 20 aastal nii ettevaatlikult kasutas. Nobeli komitee viiest põhjendustest, miks EL-ile 2012. aastal rahupreemia anti, on neli seotud laienemisega: Lõuna-Euroopa demokraatia taastamine, Kreeka, Hispaania ja Portugali liitumine 1979 ja 1986, Kesk- ja Ida-Euroopa üleminek demokraatiale suurel laienemisel 2004 ja 2007, Balkani piirkonna stabiliseerimine ja Türgi demokraatia arengule kaasaaitamine. Me, eestlased, teame omast käest, kuidas juba liitumisperspektiiv, kaua enne liitumist, muudab kandidaatriiki paremaks, jõukamaks, stabiilsemaks – EL-i nõu ja abirahaga, liikmesuse teel läbiviidavate reformidega, investorite suureneva kindlustundega.