20-aastase staažiga õpetaja: selliste mannetute streikidega pedagoogid orjadeks jäävadki

Mäletan kaugest lapsepõlvest seda, et Hardi Tiidus selgitas televiisoris, mida tähendab õieti sõna „pedagoog“. Sel ajal vihkasin kooli. Vihkasin õpetajaid ka – tuleb tunnistada, et mitte küll kõiki, sest ka nõukogude ajal oli tõelisi, suure algustähega õpetajaid.

Kuuldes Hardi Tiiduse seletust „pedagoogi“ kohta, oli tahtmine see suurelt plakatile kirjutada ja koolimajja üles riputada. Igale õpetajale nägemiseks, järelemõtlemiseks, mõistusele tulemiseks. Et nad (õpetajad) saaks ometi ükskord aru, mida nad tegelikult tegema peavad või mida nende töö endast kujutab. Nõukogude ajal laps olles tundus mulle, et Hardi Tiiduse seletus sobib nõukogude kooli hästi.

Vana-Kreekas oli pedagoog (paidagogos) usaldusväärne, sageli vanem ja kogenum ori(!), kellele usaldati laste saatmine kooli ja nende tagasitoomine. Pedagoogi ülesandeks oli laste järele vaadata, et nendega midagi tee peal ei juhtuks. Pedagoog viibis sageli ka koos lastega õppetundides, ta võis seal kanda ka laste motiveerimise (sh karistamise) ülesannet. Pedagoog ise õpetamisega ei tegelenud.