ARVUSTUS | Ugala „Prints ja kerjus“ näitab, et saatus on meie endi kätes ja kerjakott on vilets abimees
Ugala „Prints ja kerjus“ osutab, et jumaldada ei tohiks riideid ja välimust, vaid inimlikkust, mis meis kõigis on.
„Printsi ja kerjuse“ lavastus käivitas minus kui keskealises vaatajas ajamasina. Olen üles kasvanud Lenfilmis 1972. aastal valminud „Printsi ja kerjuse“ versiooniga. Toona vaatasin seda palju kordi ja veel tänapäevalgi on vahel kasutuses filmirepliik „Kroonimine algab!“. Kui veel mälestusi heietada, siis Ugala lavastuse muusikaga kangastus silme ette telelavastus „Kuidas kuningas kuu peale kippus“. Tulles aga praegusesse sajandisse tagasi, siis peab kiitma lavastaja Peep Maasikut tänuväärt materjali lavale toomise eest. Nimelt on Mark Twaini „Prints ja kerjus“ siiani koolide kohustuslikus lugemisvaras. Kuigi esietendus oli detsembris, siis on juba teist kuud päevased etendused välja müüdud ja kooliõpilasi täis bussid vuravad üle Eesti Viljandisse.
