ARVUSTUS | Pole midagi ümber jutustada. „Kabaree“ on kui kehvasti kokkuõmmeldud lapitekk

Rahvusooper Estonia „Kabareel“ puudub seotus ühiskonnas toimuvaga.

Mina olen kurikuulsa Z-põlvkonna esindaja, seega soovitan lugeda minu mõtteid turvalisest kaugusest. Et vajaduse korral saaks pilgu kiiresti ära keerata ja read unustusse pühkida. Annan endast parima, et tõlgendada „Kabareed“ ka laiemalt kui oma põlvkonna vaateväljalt, kuid täit kätte ei anna, sest mida pole kogenud, sellest ei anna kõnelda. Objektiivsusesse ma samuti ei usu ja seda ma siinse nupukesega ei taotle. Kunagi ei taotle.

Ma polnud kabareega kuigi kursis (ega suur fänn), niisiis püüdsin end temasse sisse uuristada, et võimalikud eelarvamused prilliklaasilt minema laabata. Osati see ka õnnestus. Alustuseks lugesin pisut Christopher Isherwoodi kohta, kelle poolautobiograafilistel jutustustel „Berliini lood“ kõnealune muusikal põhineb. Küll valmis neist esmalt John van Druteni näidend „Ma olen kaamera“, mille õigused ostis 20. sajandi mõjukaim produtsent Harold Prince, muu hulgas Isherwoodi raamatu eesmärgiga tuua lavale muusikal. Nii ka juhtus – 1966. aastal esietendus Broadwayl muusikal „Kabaree“.