ARVUSTUS | „Elu ja armastus“ mõjub nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt võimsalt

Helen Takkini debüütfilm „Elu ja armastus“ on puhas kunst, mitte poolfabrikaat. Film, mis on täis küsimusi, mitte vastuseid.

„Elu ja armastuse“ märksõnadeks on „selgus“ ja „lihtsus“. Selle omapäraks ja tugevuseks on lihtne, kuid originaalne ja geniaalne võte: korrata formaalselt sarnaseid tegevusi sisuliselt täiesti erinevates, isegi vastandlikes situatsioonides. Näiteks kaks seltskonnapidu samas korteris, mida Irma täiesti erinevalt tajub. Tema kaks täiesti erinevat suhet Rudolfi habemeajamisse. Korduvalt pillub Irma nõusid puruks, kuid täiesti erinevatel põhjustel: kobakäplusest raevuni.

Suured plaanid ja napp tekst