KOLUMN | Liisa Pakosta: väsida ei tohi, sest laps ootab nii väga koju tagasi, vabasse Ukrainasse jõudmist

Väike sipelgas* aitab Ukraina rahva võiduni**

Päevas võib Ukraina rinnetel hukkuda 1000 sõdurit, igaüks kellegi isa, poeg, abikaasa, vend – aga see ei suuda kõigutada vabade riikide rahvaste rõõmuhetki endale austreid ette tõstes või vaarikalõhnalises vannivahus kümmeldes. Sõjast (esiotsa) kaugemal elavad inimesed ei jaksa nii paljudele kannatustele seal kusagil kaugel kogu aeg mõelda. Seda kõike on paljude inimeste jaoks liiga palju.

Aga lapsed mõtlevad väsimatult kaugele maha jäänud lemmikloomale. Sõjapõgenikena Eestisse tulnud lapsed ei väsi sugugi ootusest kohtuda taas oma parima sõbraga, kassikese või koerakesega, kes koju maha jäi. Lapse igatsus on murdmatult ja täiskasvanu jaoks isegi ebaloogiliselt järjekindel. Täiskasvanu teab, et elus võib minna ka halvasti, et lahingutandriks muutunud majade vahel võib olla juhtunud kõike. Lapse iga väike hingetõmme usub seevastu suurt ja õnnelikku lõppu, oma igatsuse täitumist.