ARVUSTUS | Eesti Laul. Tublid lood, ent mitte ühtegi guilty pleasure’it*

5miinust ja Puuluup julgesid võidulooga „(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi“ kõige rohkem teistest erineda, kuid puudu jäi selgesti tabatavast ülesehitusest.

Enne Eesti Laulu tegin midagi ootamatut: otsustasin vaadata vanu Eesti Eurovisioni eelvoore. Oli meeleolukas. Ja näitas, kui väga peegeldab saade oma ajastut, isegi kui struktuur ise eriti ei muutugi. Nagu oli saade pompoosne oma algusajal, on ta seda tänapäevalgi, lihtsalt finantsvõimalused on silmatorkavalt avaramad. Enam ei tee popurriid ETV laulutüdrukud, vaid kohalikud popstaarid, introks ei kõla Eurovisioni tunnuslaul, vaid Smilersi cover, vaheklipid on kolinud stuudiost välja ning asukohad ja kaamera rakursidki on huvitavamad. Meil on tekkinud ka täiesti oma euroajalugu, millest rääkis kummardus Silvi Vraidile. Ja mis peamine, saatejuhid teevad nalja, sest Euroopa vanades institutsioonidega seotud pühalikkust on mõnekümne aastaga jäänud kõvasti vähemaks.

Vormi kõrval on muidugi oluline ka sisu, nimelt muusika, mis sel õhtul lavale paiskub. Ma ei väsi kordamast, et lauluvõistlused on Eesti muusikaelu üle poole sajandi edasi kandnud. Samamoodi peegeldavad meie eurolaulud alati oma aja muusikamoe peavoolu, mistõttu ongi eelvoorud alati nii põnevad.