Professionaalse poliitikuna teadis Aleksei Navalnõi suurepäraselt, et Putini Venemaal tapetakse valitsuskriitilise tegevuse eest tihtipeale. Aleksandr Litvinenko ja Boriss Berezovskiga juhtunu rääkis aga sellest, et Moskva agendid suudavavad oma oponentideni jõuda isegi välismaal. Ent Navalnõi poliitiline vaist juhtis teda intuitiivselt Nelson Mandela teele. Ta mõistis, et tema kauast viibimist Berliinis esitaks Kremli propaganda venemaalastele kui hirmu väljendust. Et jääda vene poliitikuks, oli tal vaja olla Venemaal. Ta tuli tagasi.