Lavastuses „Kurat ja Jumal“ on nii armastuslugu kui ka vaimukat huumorit
Intervjuu „Kurat ja Jumal“ lavastaja Teet Kase ja helilooja Timo Steineriga.
„Kurat ja Jumal“ on originaalmuusikaga kaasaegne ballett kahes vaatuses, mis on loodud Eesti juurtega Rootsi kirjaniku Mare Kandre romaani „Kurat ja Jumal“ ainetel, mis esitetendub 13. märtsil Viimsi Artiumis.
Kuidas jõudsite Mare Kandre romaanini „Kurat ja Jumal“, miks just see teos inspireeris balletti looma?
Teet: Timo Steiner soovitas, et üks tore raamat on tõlgitud rootsi keelest. Lugu haaras nii, et jäi kummitama ja kui kummitab tuleb ballett teha! Karakterid on mõnusalt dünaamilised ja värvikad.
Timo: Mare Kandre tekst rabas mind kõigepealt oma karakteritega. Noor Jumal, ennasttäis poisike ja noor Kurat, pruunide silmadega, haiglane, katkistes saabastes ja maailmale-inimestele kaasatundev. Ja siis nende muutumine, inimtegevuse tõttu. Kurat läheb kurjaks ja rajab põrgu, Jumal jääb tukkuma ja avastab, et on kaotanud inimeste üle kontrolli. Ja mida inimene omapäi teeb? Ikka laastab ja saastab ja röövib ja vägistab.
Ühesõnaga Kandre kujutatud Jumal ja Kurat oma muutumistes olid minu meelest sellised karakterid, keda saab tantsu kaudu väga hästi näidata.
Jagasin kolleegidega oma vaimustust ja tekkis kohe ühine arusaam, et see on see teema ja tekst, millele ballett luua.
Millest romaan täpsemalt räägib ja kui palju sellest jõuab lavastusse?
Timo: Nagu öeldud, on lugu Jumala ja Kuradi kujunemise-arenemise, lootuse ja lootusetuse lugu inimese tegemiste taustal. Väga tänapäevane, kui mõtleme näiteks eesti inimese suhet ebausu ja religiooniga või maa keskkonna kriisiga või lihtsalt hea ja kurjaga. Ja ballett ilma armastuseta ka ei saa. Traagiline armastus Kuradi ja inimtüdruku vahel käivitabki Kuradi suure viha, millest sünnib kättemaks ja põrgu. Ja ikka on ka lootus. Lootus, et kusagil on ilm, kus on asjad teisiti. Jääb vaid üle sinna tee leida. Olgu ta siis siin või sealpool elupiiri.
Meie lugu üldiselt järgib Kandre oma ja sealseid karaktereid. Kandre loodud müütiline maailm on meid mõjutanud ka muusikaloomes.
Teet: Julgelt ja selgelt kirjutatud. Suurepäraselt lõimub fantaasia ja äratuntav reaalsus. Mahe iroonia inimeste käitumismustrite üle. Mulle läks korda ridadevaheline sõnum, mis kutsub olema tolerantsem ja hooliv teineteise suhtes. Ambitsiooniks ei ole romaani taaselustamine lava kontekstis. Raamat on eelkõige inspiratsiooniks ja küsimuste tekitaja, vastused katsume lavastusprotsessiga leida, aga eesmärgiks on eelkõige pakkuda head lugu.
Kas see on pigem tõsine lavastus või on huumorit ka?
Teet: Eluline! Kõike :) Huumorit ikka ka.
Timo: See on lugu, kus tõsine on vahel ka naljakas ja nalja taga on pisarad.
Kuis lavastuse muusika sünnib? Timo, kuidas täpsemalt koos Sander Mölderiga töötate?
Timo: Saame Sandriga ühes ruumis kokku ja hakkame katsetama, ideid pakkuma, teise pakutule midagi lisama ja arendama. Nootidele ilmselt veel eelnevad mingid ideestiku üldisemad läbi arutamised ja jutuajamised.Nõnda tekib ühisloome ruum ja seal on juba hõlbus toimetada. Ei ole enam ühel hetkel vahet, kes mida pakkus või kes mida täiendas. Saame siis juba üsna sarnaselt aru, et mis idee läheb töösse ja mida on veel luua vaja või täiendada.
Enamasti lepime ka enne loomesessiooni kokku, et mida teeme või mille peale mõtleme, et vaim oleks kohe valmis. Ja enamasti teeme ikkagi midagi muud, tegeleme mingi muu, hetke ajel tekkinud materjali või ideega.
Selle loo puhul otsisime esituskoosseisu küllalt kaua. Kohe vist oli selge, et torupill kuidagi seondub Kandre pakutud müütilise atmosfääriga. Aga variante, mis pille sinna kõrvale kasutada oli mitmeid. Kuniks tekkis klaarumine, et neli torupilli (Cätlin Mägi juhtimisel) on muusikas instrumentidest kesksel kohal lisaks elektroonsele maailmale ja lauljale, Laura Põldverele.
Ja tagasi koosloome juurde tulles, kui materjal enam-vähem paigas, siis on veel kodutööna iseseisvad ülekuulamised, et järgmisel koosloome sessioonil detailid viimistleda.
Ja töö käigus hüppab koreograaf ka aeg-ajalt loomeruumi sisse ja uurib, kus maal oleme ja mis me mõtleme ja lisab mõne uue impulssi või loomenurga.See on juba teil mitmes koostöö, kas sujub iga korraga paremini või on ka vaidlemisi?
Kes on Juho Lähdesmäki ja mida tema lavastuse juures täpsemalt teeb? Kuidas ta leidsite?
Teet: Juho on digitaalse animatsiooni meister. Isegi tehisintellekti mudib ära. Sander netist leidis ta.
Laval on Cätlin Mägi torupilliansambel ja Laura Põldvere, milline täpsemalt on nende roll?
Teet: Hea muusika ikka. Torupillid on müütiline nelik, kes on maaligi transi loojad. Osalt muusikute rollis, osalt lavalises rollis. Laura on ühe peaosalise naine, kõikide lavastuses olevate sõnade ettekandja.
Tantsivad Kyoshiro Oshima, Maria Solei Järvet ja Jevgeni Grib. Kuidas selline valik tekkis, Teet, räägi lähemalt?
Teet: Karakterid, mida Mare Kandre kirjeldab, on värvikad, nii ka meie tantsijad Kyoshiro Oshima, Maria Solei Järvet ja Jevgeni Grib. Toimus äratundmine. Tugevad isiksused, hea huumoriga ja suurepärased tantsukunstnikud.