Suri nukunäitleja Ingrid Kivirähk

Kolmapäeval lahkus meie seast 92-aastasena nukunäitleja ja teletöötaja, aastaid Eesti Riiklikus Nukuteatris töötanud Ingrid Kivirähk (18.V 1931–21.II 2024).

Kivirähk õppis Draamateatri õppestuudios aastatel 1951–1952. Jõudnud poolteist aastat õppida ja lavapraktikat saada, kutsus vastloodud Eesti Vabariikliku Nukuteatri peanäitejuht Ferdinand Veike ta oma truppi. Iseseisva Nukuteatri esimese uuslavastusena esietendus 23. märtsil 1952 Sergei Mihhalkovi nukunäidend „Ninatark jänku“, lavastajateks Raivo Kuremaa ja Ferdinand Veike. Oma esimest rolli nukulaval meenutas Ingrid Kivirähk hiljem nii: „Mina sain Kolmanda Jänesepoja osa. Mul ei olnud seal palju teksti, aga see oli hirmus tore minu arust, see esimene roll! See oli väga lihtne lavastus, käpiknukkudega. Sirmitükk oli. Me ei mänginudki tol ajal teisiti kui sirmitükke. Lihtne, lustakas, lauludega koos. Dekoratsiooni polnud palju. Huvitav, et nukuga harjutamine polnudki nii raske, see oli väike käpiknukk. Veike õpetas, ta ju ise väga hästi liigutas nukku, Raivo Kuremaa ja Ants Kivirähk ka. Ainult ma olen väga pisikest kasvu ja mulle tehti niisugused koturnid: minu kingadele pandi puuklotsid alla.“

Et uue nukuteatri erineva koolitusega näitlejaid ühtsesse ansamblisse sulatada, lavastas Veike 1953. aasta esimese lavastusena Juhan Kangilaski „Vaeslapse käsikivi“. Vaeslapse kui õrna tütarlapse rollis esines justkui selleks loodud väikest kasvu nooruke näitlejanna Ingrid Kivirähk. Kriitik Aino Tigane kirjutas lavastusest nii: „Ja siin tuleks kõigepealt nimetada Vaeslast Ingrid Kivirähki kehastuses, kes on põhiliselt oma ülesande õigesti lahendanud. See kuju muutub Ingrid Kivirähki osakäsitluses vägagi usutavaks: üle jõu käivas töös näeme teda küll nõrkevat füüsiliselt, kuid mitte hingeliselt. Ka püsib Vaeslapse selge teadvus ülekohtust ning tahe võidelda selle vastu. Vaeslapse elujulgus, vaatamata isegi lootusetuna näivale olukorrale, on lavastuse üks suurimaid positiivseid väärtusi.“ Ferdinand Veike teadis hästi, et Kivirähki omapäraselt siiras ja kaunikõlaline lapsehääl, väline veetlus ja sünnipärane anne aitavad tal luua unustamatu rolli.

Ingrid Kivirähk töötas nukuteatri näitlejana aastatel 1952–1955 ja 1959–1962, kehastades muuhulgas Lumivalgukest (lavastaja Hannes Kelder, 1953) ja Punamütsikest (lavastaja Enn Toona, 1954). Pärast teatrist lahkumist mängis ta mitmetes Eesti Televisiooni armastatud laste saadetes. Tuntumad rollid on Tipp („Tipp ja Täpp“, 1965 – 1981), Telepoiss (1967–1980) ja Kastanitüdruk (sarjas „Tammetõru seiklused“, 1988–1990). . Eesti Noorsooteatri näitleja Are Uder, kes Ingrid Kivirähkiga küll koduteatris koos töötada ei jõudnud, meenutab teda armastatud lastesaate „Tipp ja Täpp“ tegemise ajast: „Ingrid oli äärmiselt südamlik naine, tõeline rõõmuallikas, keda kõik hoidsid ja armastasid. Mulle meenub Ingridiga seoses esimeste seas üks kollektiivne väljasõit Võsule, kus asusid teatriliidu puhkekodud: sirelid Ingridi käes ja tema helgus, see, kuidas ta kaasas olnud lastega rääkis.“

Aastatel 1965–1982 töötas Ingrid Kivirähk Eesti Televisioonis helirežissööri assistendina ja 1982–1992 fonoteegitöötajana.

Alates 1953. aastast oli ta Eesti Teatriliidu liige.

Ingrid Kivirähk Nukuteatri esimese koosseisu liikme ja nukunäitlejana jääb oluliseks isikuks mitte ainult koduteatri, vaid kogu eesti teatri ajaloos. Tema teatriarmastus, hool ja helge eluhoiak jäägu saatma kõiki, kes temaga laval või ekraanil, mängus või elus kokku puutusid.

Mälestades

Eesti Noorsooteater ja Nukuteatrimuuseum

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit