Ajatu kontsert ajatust muusikast
8. oktoobril 2023.a. toimus Tallinna Hopneri Maja hubases ja hea akustikaga saalis muusikaline pärastlõuna, mis tutvustas kõikidele huvilistele ning kontserdikülastajatele helilooja Sergei Rahmaninovi vokaalloomingut. Olgu siinkohal märgitud, et 2023. aasta 1. aprillil möödus 150 aastat Rahmaninovi sünnist Venemaal Semjonovos, 28. märtsil aga 80 aastat tema surmast Beverly Hillsis Ameerika Ühendriikides.
Heliloominguga hakkas Rahmaninov varakult tegelema ning juba varajases noorukieas lõi ta nii mõnedki oma maailmakuulsatest šedöövritest, samas emigratsiooni-aastatel ei kirjutanud ta ühtegi romanssi. Just nõnda valgustas publikut kontserti juhtinud karismaatiline näitleja ja sõnaseadja Eduard Tee.
Romansside peenekoeline keel
Nii nagu Rahmaninovi muusikat saab pidada ning peabki pidama ajatuks (siinkohal pole tegu mitte ainult helilooja vokaalmuusikaga, vaid tema geniaalse loominguga laiemalt), kujunes ajatuks oaasiks keset argihallust ning kõikjal vohavat meedia poolt utreeritavat negatiivsust ka pühapäevane kontsert, mille korraldas MTÜ Music4U.
Poolteist tundi viibisid kontserdikülalised teises: filmidest, romaanidest ja inimese alateadvusest tuttavas maailmas, kus kehtisid väärtushinnangud, mis aastasadade vältel inimkonnal elujõulisena on aidanud püsida. Romanss kui nähtus sai alguse Prantsusmaalt, hiljem liikusid romanssidega seonduvad muusikavormid mujale Euroopasse ja Venemaale.
Romansse iseloomustab sügavatest, kirglikest, romantilistest ning aristokraatlikest tõekspidamistest kantud alatoon, mis romansi kui žanri suursuguseks muudab. See kehtib nii linnaromansside kui klassikaliste romansside puhul, mille heaks näiteks on Sergei Rahmaninovi looming. Romansse esitada pole kerge. Romanss ei eelda ooperilauljale vajalikku suurt häält, küll aga eeldab ta sisemist intelligentsi ning peenekoelist muusikalist maitset. Enamik ooperilauljatest pole romansside esitamiseks võimelised, kuna siin ei mängi primaarset rolli hääle suurus, vaid esitatava tunnetus, sisu ning oskus mängida piano ning pianissimoga. Just piano kasutamine ettekandes näitab, kas tegu suure artisti või keskpärase õpipoisiga.
Missioonitunne ja nõtkekäeline kontsertmeister
Ühingu Music4U missioonitundest kantud kontsert jättis hea mulje, pakkudes mitmeid muusikalisi kõrghetki. Rahmaninovi romansse esitasid sopran Elena Bebekh, metsosopran Zhenya Hovsepyan ja bass-bariton Stanislav Šeljahhovski, neid saatis klaveril nõtkekäeline pianist-kontsertmeister Anna Khachaturyan.
Temast (Anna Khachaturyan) alustakski. Rahmaninovi romansiloomingus on klaverisaatel täita oluline roll, tema loomingus moodustavad hääl ning saateinstrument klaver monoliitse terviku, olles teineteisest lahutamatud ning tuues just taolisel moel kuulajani helilooja mõtte ning tema nootitesse kätketud sisu.
Seetõttu on solisti ning kontsertmeistri ansambel olulisim, mis romansikontserdi puhul kujunda vundamendi, millele saab üles ehitada professionaalse ja kvaliteetse sisu. Anna Khachaturyan on solisti jälgiv, tähelepanelik partner, kes kindlalt teeb kaasa solisti poolt kujundatud fraasinihked, fermaadid ja tempovariatsioonid. Kohati ületab ta solisti, olles nii mõnegi pala puhul muusikaliselt tundlikum ning dünaamikasse süüvivam. Hopneri Maja kontserdil oli pianist Anna Khachaturyan see, kes tagas romansside esituseks vajaliku, ilma milleta romanss nähtusena mõtte kaotab.
Tänu Khachaturyani oskusele romansimuusikat selle parimaid traditsioone järgides esitada said suurepärase raamistuse pea kõik ettekantud romansid. Siinkohal oli hea tõdeda, et veel on säilinud lavakultuur, mis kunagi saatis kõrgtasemel kontserte. Väike, kuid oluline nüanss: uue solisti saabudes tõusis kontsertmeister Khachaturyan alati püsti. Tänapäevastel kontsertidel meie kultuuriareaalis kohtab sellist etiketist kinnipidamist harva.
Tugev solistide kooslus
Sopran Elena Bebekhi hääl kõlas eriti kaunilt piano lõikudes ning pianot nõudvate nn pika hingamise fraaside esitusel, sama võib öelda ka metsosopran Zhenya Hovsepyani kohta, kelle piano puhul pääses esile tema metso isikupärane ja kaunis tämber.
Sopran Bebekhile Rahmaninovi romansid sobivad, helilooja üks tuntumaid ja armastatumaid romansse „Kevadised veed“, millega kontsert lõpetati, andis tunnistust Bebekhi headest vokaalsetest võimetest. Tema fraas arenes ühtlaselt kuni kulminatsioonini ning moodustas kauni terviku selle vokaalset meisterlikkust nõudva romansi esitusel. Bebekhi lauldud Rahmaninovi „Vokaliis“ tuli aga publkiku soovil kordamisele. Need mõlemad on efektsed romansid, mistõttu nende hea esituse puhul on edu artistidele ette kindlustatud. Minu jaoks kujunes Bebekhi parimaks ja ka kogu kontserdi üheks suurepäraseimaks numbriks romanss „Sirel“. Just selles, näiliselt lihtsas, kuid tegelikult suurt meisterlikkust nõudvas teoses tuli välja Bebekhi hääle kaunis piano, tema kantileensed fraasid ning sisu, mis ka kulminatsiooni puhul jäi raamidesse, andes edasi helilooja mõtte ning olles kogu õhtu üks parimaid pärleid.
Zhenya Hovsepyani puhul kujunes taoliseks pärliks romanss „Salapärase öö vaikuses“. Hovsepyani hääl kõlab kaunilt kesk- ja madalas registris, olles pärajal määral sonoorne ning sensuaalne, selline, mis kuulajale mõju avaldab.
Bass-bariton Stanislav Šeljahhovski alustas kogu kontserti romansiga „Hommik“, mis oli õnnestunud ja stiilne algus ning muusikalises plaanis hästi ette kantud. Nauditavaks ning algsest ideest kantuks osutus ka romanss „On aeg!“. Šeljahhovski puhul võime rääkida heast vokaaltehnikast, mis lubab tal raskusteta hakkama saada nii mõnegi keerulise teosega, samuti kõikides registrites ühtlaselt kõlavast häälest.
Pärastlõuna muutis informatiivseks ning arendavaks Eduard Tee, kelle kommentaarid esitatava kohta ilmestasid kontserdi, andes sellele uued alatoonid ning uue mõtte. Ühing Music4U esitab sama kava 3. märtsil Tartu Ülikooli Muuseumi Valge saalis kell 18.00.
Eestimaa on väike ning Tallinnast Tartuni vaid 185 kilomeetrit! Sõit tasub ette võtta, et kaks tundi viibida ajatuses, ajatu muusika lummuses.
