Jaak Valge Karise kõnest: nüüd, kui presidenti esimest korda päriselt vaja on, miks ta oma rolli ei täida?

Presidendi iseseisvuspäeva kõne on justkui jahe päikesehelk pärast teravkülma, tüütult ja agressiivselt pladisevat vihmasadu. Aga see kiitus, mis tõukub võrdlusest proua peaministri Tartus peetud aastapäevakõnega, seab lati riigipea jaoks liiga madalale.

Kõnes on tavalisest vähem tühjalt kõmisevaid sõnu, kuid arvestades meie kriise, oodanuks nõudlik kuulaja presidendist rohkemat kui liugu pealispinnal. Eesti kiitmine haridusjanu eest on üleekspluateeritud ning meie digiriigi väidetavatest saavutustest rääkimine isegi piinlikuvõitu olukorras, kus meie tootlikkus võrreldes lähiriikidega langeb.

President tajub hoopis, et Eesti majanduse esiküsimuseks on see, kuidas „leida üles optimism, mis ei lase ärevusel meid halvata“. See on parem, kui peaministri „me vingume end vaeseks“, ent ei näita välja teed Euroopa kõige raskemast majanduskriisist ega aita neid paljusid inimesi, kel majanduslikult raske.